Eestikeelsele õppele üleminek: reformi planeerimine ja elluviimine võrdluses Lätiga

Abstract

Selles bakalaureusetöös võrreldakse Eesti ja Läti riigikeelsele haridusele ülemineku planeerimist ja elluviimist. Uurimisküsimusele vastamiseks rakendatakse kahte teoreetilist raamistikku: Richard Ruizi keelepoliitika orientatsioonide teooriat (1984) ning Paul Sabatieri ja Daniel Mazmaniani poliitika elluviimise raamistikku (1980). Andmeid koguti neljast poolstruktureeritud eksperdiintervjuust ning kirjalikest allikatest, sealhulgas seadustest, tegevuskavadest, seireraportitest ja ministrite sõnavõttudest. Uurimisstrateegiaks valiti võrdlev juhtumiuuring ning andmeanalüüs viidi läbi temaatilise analüüsi meetodil. Keeleideoloogiliste orientatsioonide analüüs näitas, et mõlemas riigis domineerib keelt probleemina käsitlev lähenemine: reformi põhjendatakse eelkõige hariduslõhe, tööturu ebavõrdsuse ja sotsiaalse eraldatusega. Keelt ressursina käsitlev orientatsioon esineb materjalis arvuliselt kõige sagedamini, kuid piirdub riigikeele oskuse väärtustamisega – vähemuskeelt ressursina kumbki riik ametlikus diskursuses ei käsitle. Keelt õigusena käsitlev orientatsioon toimib mõlemas riigis pigem legitimeeriva vahendina kui iseseisva poliitilise eesmärgina. Analüütiliselt olulisim erinevus kahe riigi vahel on julgeolekuargumendi roll: Lätis on see osa ametlikust retoorikast, Eestis aga pigem reformi kaudne kiirendaja. Poliitika elluviimise analüüsis ilmneb kahe riigi vahel selge asümmeetria. Eesti eelis seisneb mahukates elluviimist toetavates dokumentides, suuremas rahastuses ja piirkondlikes lisameetmetes. Läti tugevuseks on süsteemsem seire: hariduskvaliteedi amet on avaldanud mõlema üleminekuaasta kohta eraldiseisvad raportid, mida Eestis riiklikul tasandil tehtud ei ole. Mõlemas riigis esineb lõhe ametlike nõuete ja klassiruumi tegeliku praktika vahel, mis viitab sellele, et formaalne üleminek ei tähenda veel sisulist muutust.