Lähimushääletamine ja seda mõjutavad tegurid – seletav analüüs 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiste näitel
Kuupäev
2015
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Käesolevas magistritöös võetakse uurimuse teoreetiliseks aluseks lähimushääletamise
teooria, mis on empiiriliselt mõjuvõimas ning tõestatult oluline ja toimiv kontseptsioon
valimiskäitumise uurimises (Singh, Roy 2014: 89). Lähimushääletamise mudeli üheks
eelduseks on valija informeeritus poliitilise ja majandusliku keskkonna aspektidest ehk
kontseptsiooni võib vaadata kui informatsiooni osas nõudlikku. Sel põhjusel võib
eeldada, et mida informeeritum ja mida võimelisem valija uut informatsiooni
omandama on, seda tõenäolisemalt hääletab ta lähimushääletamise mudelile kohaselt.
Töö on edasiarendus 2013. aastal autori poolt kaitstud bakalaureusetööst (Kütt 2013),
mille uurimisküsimus oli, kui suur hulk valijatest hääletab Euroopa Parlamendi
valimistel ratsionaalselt. Uuringu tulemustest selgus, et lähimushääletamise mudel on
arvestatava seletusjõuga, umbes pooled valijatest hääletasid mudeli kohaselt
ratsionaalselt. Magistritöös võetakse sisend sõltumatuks muutujaks bakalaureusetööst
ning otsitakse vastust küsimusele, millised individuaaltasandi sotsiaal-demograafilised,
hoiakulised ja käitumuslikud tegurid seletavad lähimushääletamist.
Magistritöö analüüsi aluseks on Euroopa Parlamendi valimiste uuringu (2009)
individuaaltasandi küsitlusandmed ning meetodina kasutatakse multivariatiivset
logistilist regressiooni.
Empiirilisest analüüsist selgus, et mudeli testimisel statistiliselt olulisi tulemusi välja
tuua ei saa olgugi, et teoreetiliselt võib oodata sotsiaal-demograafiliste, hoiakuliste ja
käitumuslike tegurite poolset mõju lähimushääletamisele. Lähimushääletamise kõige
olulisem ennustaja on see, kui suurt lähedust indiviid kindla erakonnaga tunneb.
Vähesemal määral mõjutab lähimushääletamist ka valija sugu ja huvi poliitika vastu.
Loodud mudeli peamiseks probleemiks osutus statistilise jõu puudujääk – pärast
kodeerimist jäi valimisse puuduolevate andmete tagajärjel järele vaid umbes kolmandik
respondente.