Martin Lutheri “Magnificatist” tuletatav kenosise kontseptsioon feministliku kenootilise teoloogia debatis

Abstract

Minu uurimuse eesmärgiks oli esimeseks näidata, et Martin Lutheri “Magnificat” on kenootiline teos, kuna selles leidub palju kenosisele omaseid tunnuseid. Teiseks, olles loonud “Magnificatist” tuletatava kenosise kontseptsiooni, lisasin ma selle feministliku kenootilise teoloogia debatti, millega soovisin ma näidata, et kuigi mõistet kenosis on ajalooliselt kasutatud naiste rõhumise õigustamiseks, siis see mõitse oma olemuselt sobitub feministlikusse teoloogiasse väga hästi ning toetab feministliku kenootilise teoloogia taotlust naiste rõhuvast võimust lahtiütlemiseks ning seeläbi naiste jõustumiseks. Mõiste kenosis on pärit Fl 2:5-11, mis tähendab lingvistilisel tasandil kas “tühjendama” või “alanduma”, semantilisel tasandil “eelarvamusteta olema” või “tühjade kästega tulema”. Algkristlased tõlgendasid seda Halkedoni otsuse kaudu kui ainult inim-Jeesusele omast kogemust, mille järgi Jeesus andis ära oma jumalikud omadused, et saada inimeseks. 17. Ja 19. sajandil enamik teolooge hülgas Halkedoni otsuse, arvates, et see ei selgita piisavalt Jeesuse olemust, ning 19. sajandil hakkasid teoloogid Jeesuse kenosist omistama pre-eksistentsele logosele. Tänapäeval on väga palju erinevaid käsitlusi kenosisest: Roland Karo ja Meelis Friedenthal tõlgendavad inimkenosist neuroteaduse ja fenomenoloogia kaudu, Tomasz Dekert kirjutab kenosisest kui vabastumisest selle maailma kütkeist usu kaudu, Bradford McCall kirjeldab kenosist kui Püha Vaimu tööd maailma looja ja alalhoidjana, sidudes oma kontseptsiooni ideega esilekerkimisest, rõhutades kenosise puhul suhte olulisust. Feministlikud kenootiline teoloogia kerkis esile 20. sajandil. Selle eesmärgiks on olnud leida viise, kuidas ajalooliselt patriarhaalset kenosise kontseptsiooni sobitada feministlikku teoloogiasse nii, et see toetaks naiste jõustumist. Daphne Hampson on tugevalt kenosise mõiste feministlikusse teoloogiasse sobitamise vastu, kuna väidab, et sellest saavad kasu ainult mehed, kes peavad end võimutsemisest “tühjaks tegema”. Sarah Coakley aga ei nõustu Hampsoniga, vaid väidab, et kenosis on lausa feministliku teoloogia tuummõiste, 26 kuna just alandumine, mis tundub küll jõutu olemisena, on tegelikult tugevus. Ta toob eeskujuks Jeesuse kenosise, kes küll ristil kannatades tundus võimetu, kuid tegelikult alistas kurja ja patu. Aristotle Papanikolaou kirjutab triniteedikenosisest ning tema arvates on kenosis viljakas mõiste, kuna hõlmab endas kristlusele vägagi omast andeksandmise mõõdet, mis aitab kaasa väärkohtlemise üle elanud naiste paranemisele. Carolyn Chau räägib kenosisest kui andestamisest ning väidab, et see on armuline reaalsus, mille eelduseks on armastus ja vabadus. Jennifer Newsome Martin kirjutab Balthasari triniteedikenosisest ning rõhutab selle elavust, mis tõstab esile mitmekesisust, peab loodut heaks ja toob tagasi ristiteoloogia jumalikku armastusse. Anna Mercedes panustab feministlikku kenootilisse teoloogiasse oma käsitlusega võimudest, aktiivsest kenosisest kui pidevast uunenemisest ning naiste vastupanu olulisuse rõhutamisega. Magnificat oli Lutheri eluajal igapäevane palvetekst. Lutheri “Magnificat. Tõlge ja seletus” on kirjutatud tolleaegsele Saksi kuurprintsile Johann Friedrichile, et näidata, kuidas õige valitseja kohustused ja spirituaalne teekond peaksid väga lähedalt seotud olema. Lutheri käsitlus usust toetub suuresti vanale traditsioonile judaismi valitsemisteoloogias, mille järgi jumal seab valitseja oma tahte järgi. Luther toob Maarja usu eeskujuks näitamaks, kuidas toimib jumal inimesega, kui esimene teda täielikult usaldab. “Magnificatist” tuletatud kenootilise teoloogia sidusin ma nelja mõiste vahel: võim, alandlikkus, õiglus ja usaldus, kuna esiteks olid need “Magnificati” tuumteemad ning teiseks on need ka kenosist kõige enam kirjeldavad mõisted. Lisaks sellele, puudutavad need kontseptsioonid ka feministlikku teoloogiat. “Magnificatist” tuletatud kenosise kontseptsioon koos teiste ideedega kokku kõlab järgnevalt: “Tunnistamine, et võim kuulub vaid jumalale, ning me kõik oleme jumala ees ühte viisi võimetud, seetõttu olles alandlik maailma ees, õiglane inimeste vastu, usaldades, et jumal on meie vastu armuline.