Sakraalne tants etenduskunstina. Kanoonilised tähendused ja rituaalsed vormid koreograafias

Abstract

Töö teemaks on sakraalne tants etenduskunstina ja koreograafia tähendusprotsesside teisenemine. Keskmes on kolme religioosses kontekstis kasutatud tantsu koreograafiate kandumine tantsukunsti valdkonda. Vaatluse all olevad sakraalse tantsu traditsioonid on India šaivistlikus templitantsus juurduv bharatanatyam, Mevlevi sema-tseremoonia osana kasutatav pöörlemine ja Jaapani šinto rituaalides praktiseeritav miko-kagura. Töös on uuritud kolme kaasaegse koreograafi – Rukmini Vijayakumari, Rana Gorgani ja Miho Takayasu – interpretatsioone mainitud stiilides. Töö tulemusena selgus, et kuigi koreograafiate elemendid on erinevad, siis ülekandeprotsessides religioossest kontekstist sekulaarsesse leidub mitmeid ühisosi. Samuti järeldus, et sakraalne tants etenduskunstina sisaldab endiselt religioosses kasutuses juurduvaid rituaalseid vorme ja kanoonilisi tähendusi, mis esinevad teisenenud tähendusvarjunditega.