Tartu Ülikooli poolne ajakirjandustudengite toetamine ajakirjanduspraktika ajal

Abstract

Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida, kuidas Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid tunnetavad nende toetamist ülikooli poolt ajakirjanduspraktika ajal. Millised on need üksused, mida nad toe all eristavad ja milliseid hetkel puuduvad tugesid nad ülikooli poolt praktika ajal ootaksid. Minu bakalaureusetöö valimiks olid Tartu Ülikooli bakalaureusetudengid ja magistrandid, kes läbisid oma reporteri-ja toimetaja praktika 2014. aasta suvel ja 2015. talvel. Lisaks üliõpilastele aitas ülikoolipoolseid otsuseid ja õpiprotsessi lahti seletada Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse teadur Kadri Ugur, kes on ka ajakirjanduspraktika ajal toimiva superviseerimismudeli eestvedaja. Läbiviidud fookusgruppides selgus, et tudengi tunnetavad toe all nelja erinevat üksust: ülikooli, toimetust, käsitöölisi oskusi ja eneserefleksiooni. Nendest osade puhul tajuvad nad teatud probleeme ja sooviksid ühe või teise puhul toimida veidi teistmoodi. Suurimaks probleemiks oli toetamisest ja supervisioonide mudelist aru saamine ja selle mudeliga töötamine. Enese areng läbi mudeli tundus tudengite jaoks mõistmatu ja keeruline. Põhjus selles peitub tegelikult tudengite- ja ülikoolivahelises kommunikatsioonis. Kuna tegu on kahepoolse suhtlusega, siis peavad mõlemad pooled ühisest eesmärgist samamoodi aru saama. Tartu Ülikooli ja ajakirjandustudengite vahel pole see minu tulemuste põhjal päris hästi toiminud. Tudengid pole mõistnud ideed ja ülikool pole suutnud seda tudengitele piisaval määral selgitada. Teise probleemina kajastus minu bakalaureusetöös ülikooli ja toimetuste omavaheline vähene suhtlus, mille tagajärjel kannatavad eelkõige tudengid. Tudengite silmis oleks nende praktika eesmärke lihtsam teostada, kui mõlemad üksused teaksid, miks praktikant just sinna toimetusse läheb ja mis on tema ülesanded mõlema üksuse poolt. Nende kahe vahel peaks olulisel kohal olema ka arenguvõimalus ja eneseanalüüs. Seda teadlikkust oli tudengite silmis vähe ja selle tõstmiseks aitaks kahe üksuse aktiivsem ja eesmärgipõhisem suhtlus. Ajakirjandustudengid vajavad ühelt poolt tuge ja teiselt poolt iseseisvust. Ülikool võiks ideaalis pakkuda mõlemat. Selle kõige juures peaks aga supervisioon aitama kasvatada nii bakalaureusetudengeid kui ka magistrante ajakirjanikeks, kelleks nad ise soovivad saada. Praktika on koht, kus saavad teadmised ja oskused ühendatud. Selleks, et praktiline kogemus oleks positiivne, peab ülikool olema aktiivne teadmiste pakkuja ja tudeng nende aktiivne vastuvõtja. Vastasel juhul pole praktikal mõtet ja ka selle jooksul kestev superviseerimine ei annaks lisaväärtust kogetule. Antud töö kaardistas tudengite olemasolevad toetamise pidepunktid ja püüdis leida puuduvatele punktidele omapoolse selgituse ja lahenduse.