Kuidas tajutakse aega multitaskiva tööprotsessi käigus? Tartu töötajate näitel

Abstract

Antud töö eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, kuidas tajutakse multitaskiva tööprotsessi käigus aega. Taoline probleemipüsitus on oluline, sest kuigi multitaskimist nähakse kõige üldistanumalt kui mitme asja tegemist samal ajal, siis erineb see ajaühik, mille raames sama aega silmas peetakse. Monokroomse ajatajumise puhul on multitaskiv tööprotsess erinevate tegude järgnev jada. Polükroomselt aega tajuvatele inimestele on tegu pigem pikema perioodina, mille raames viiakse läbi erinevaid tegusid ja mis lõppeb ülesande lõpliku sooritamisega. Dünaamiline aja tajumine on viis tajuda aega perioodina, mille raames sooritatakse erinevaid tegevusi, kas kordamööda või samaaegselt, sealjuures perioodi ei pruugi lõppeda ühe ülesande sooritamisega, sest järgmisega on juba alustatud. Töö esimeses osas, teoreetiliste lähtekohtade peatükis tõin välja üha kiireneva elutempo kujunemise tagamaad, mis omakorda on viinud vajaduseni mõista aega dünaamilisena. Ühedimensiooniline aja idee on midagi, millest tuleks tehnoloogia ajastul edasi vaadata – pidev ühenduses olek on muutnud aja tajumise staatiliselt ajutiseks ning paljudele ei ole aeg enam range ühesuunaline tegevuste järgnevus. Seejärel keskendusin ajasurve tekke mehhanismidele, mis on üheks multitaskiva tööprotsessi eelduseks. Multitaskimise esilekutsumiseks on lisaks seda soodustavatele isikuomadusele vaja stiimulit - välist või sisemist takistajat. Teoreetiliste lähtekohtade peatükk lõppes multitaskivat tööprotsessi kirjeldavate käitumisviiside ja strateegiate ülevaatega. Seejärel püsitasin uurimisprobleemi ja tõin selle avamiseks kasutatud uurimisküsimused. Intervjuu tulemuste analüüsimiseks lõin kitsaste kategooriate süsteemi, mida ma hiljem süstemaatiliselt laiemateks kategooriateks klasterdasin. Läbiviidud intervjuude tulemusena ilmnes, et multitaskimise mõiste ja aja tajumise puhul jagunetakse kaheks – nende jaoks, kes mõistavad multitaskimist kui mitme asja tegemist samal ajal, aga ei pea seda sealjuures võimalikuks, on aja tajumine selgelt monokroomne. Nende jaoks, kes tajuvad aega dünaamilise või polükroomsena, et pea järjestikku sooritatud tegusid multitaskimiseks. Taoline vahet tegemine on märk sellest, et isegi kui multitaskimise mõiste avamiseks kasutatakse identseid sõnu, ei mõisteta nendega samu olukordi. Taoline eristumine on oluline teadmine, mida tuleks arvesse võtta multitaskimise uurimise tulemuste esitlemisel. Kui töö autor märgib, mis on multitaskimine, siis ei pruugi kõik seda samaselt mõista. Alles siis, kui tuua välja, mis ei ole multitaskimine, on võimalik vahet teha, kuhu autor oma ideede ja tulemustega sobitub. Kuniks sellist vastandumist välja ei tooda, ei ole multitaskiva tööprotsessiga tegelevate autorite töödega tutvudes kindlustunnet, et asju nähakse samamoodi. Ajataju vaevalt, et vaid sõnadega muuta õnnestub. Selle heaks näiteks on intervjuudes avaldatud arvamused, kus monokroomselt aega mõtestavad inimesed ei pea võimalikuks polükroomset aja tajumist. Nad küll saavad aru polükroomse aja ideest, kuid ei pea seda võimalikuks. Seetõttu peangi oluliseks, et selleks, et lugejale oleks uurimuse kontekst mõistetav, ongi vaja välja tuua just need kohad, mis piiritlevad selle, kuidas lugeja peaks antud tööd lugedes aega mõistma. Töös leidis käsitlemist ka multitaskiva tööprotsessiga seotud mehhanismide kaardistamine. Siinkohal leivad kinnitust peatükis 1.5 välja toodud mehhanismid: kui tööpäevas esineb hetki, mil tuleb otsustada, kas ja mil viisil multitaskida, siis tehakse otsus eelkõige põhinedes ülesande kiireloomulisusele (tähtajast) ja päritolule (kellelt ülesanne või informatsioon saadi). Vastust taolisele probleemipüstitusele nagu “Kuidas tajutakse multitaskiva tööprotsessi käigus aega?“ on huvitav, kuid keeruline saavutada. Ainuüksi üheksa inimese intervjuu põhjal on lubamatu üldistada tulemusi laiemale üldsusele. Kuid vastuse kordumisest võib järeldada, et ma sain kaardistada vähemalt osa enamlevinud ideedest ajataju kohta. Siiski, oleks vajalik läbi viia suuremahulisem uurimus, mille põhjal oleks ehk võimalik välja tuua kindlamaid seoseid erineva aja tajumisviiside ja multitaskimise mõistmise, võimalik, et ka käitumisviiside vahel. Selle tulemusena oleks võimalik välja töötada raamistik, mis kaasaks kõiki multitaskimist puudutavaid uurimusi ning selgitaks, miks mõned omavahel kattuvad, samas kui teised nende kõrvale ei sobitu või lausa vastanduvad. Käesolev bakalaureusetöö on minu jaoks esimene samm sellel põneval suunal.