A biosemiotic theory of semiogenesis: building a testable hypothesis for normative self-regulation

Abstract

See dissertatsioon on ajendatud kesksest küsimusest: kuidas on elussüsteemides võimalik iidsete tähenduste loomine ja väärtuste genereerimine? Töös uuritakse kõige lihtsamaid protsesse, mis võimaldavad tähenduse moodustumist elussüsteemides ehk semiogeneesi. Näidatakse, mida on vaja lisada küberneetilisele iseregulatsiooni mudelile, et sünniksid semiootilised protsessid. Arendatud on tehnoloogilist skeemi ja selle testimise teooriat, millega empiiriliselt näidata, kuidas ja millistes tingimustes dünaamilises võrgustikus võivad resonantsi ja superpositsiooni kaudu ilmuda elementaarsed tähendus-struktuurid ja individuatsioon. Semiogeneesi mudel sobib kokku mitme erineva klassikalise tähendusloome mudeliga – Charles Peirce’i, Jakob von Uexkülli, Juri Lotmani ja Gilbert Simondoni mudeliga. Seega näidatakse, kuidas biosemiootiline mudel võimaldab neid teooriaid omavahel ühendada. This dissertation is motivated by a central question: how is creative meaning-making and value generation possible in living systems? It examines the simplest processes that enable the formation of meaning in living systems, or semiogenesis. It shows what needs to be added to the cybernetic model of self-regulation in order for semiotic processes to arise. A schematic design for a novel technology, and a theory to test it, has been developed to empirically show how and under what conditions elementary meaning structures and individuation can emerge in a dynamic nodal network through resonance and superposition. This model of semiogenesis is compatible with several different classical models of meaning creation – the models of Charles Peirce, Jakob von Uexküll, Juri Lotman and Gilbert Simondon. Thus, it is shown how the biosemiotic model allows these theories to be connected.