Töökeskkonna psühhosotsiaalsete tegurite seosed subjektiivse heaoluga: analüüs töö nõudmiste ja ressursside mudeli baasil

Abstract

Euroopa töötervishoiupoliitika näeb ette töökeskkonna ohu- ja kaitsetegurite kaardistamist, et maandada töötamisega seotud terviseriskide esinemist. See tähendab erinevate võimalike töökeskkonna tegurite hindamise hulgas ka psühhosotsiaalsete ohu- ja kaitsetegurite hindamist. Tuginedes töö nõudmiste-ressursside mudelile (Bakker & Demerouti, 2014), on töö kaitsetegurid töö ressursid, mis toetavad töötajate heaolu, kuna soodustavad töötaja arengut ja motivatsiooni. Sama mudeli põhjal käsitletakse töö ohuteguritena töö nõudmisi, millel on risk ohustada heaolu, sest need koormavad töötaja füüsilisi ja vaimseid ressursse. Varasemalt on leitud, et erinevatel töö nõudmistel võib töötaja heaolule olla erinev mõju. Käesolevas töös uurisin, missugused töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohu- ja kaitsetegurid seostuvad Eesti töötajate puhul kõrgema või madalama subjektiivse heaoluga. Selleks analüüsisin töötervishoiu teenuse raames kogutud andmeid töötajate subjektiivse heaolu ja subjektiivselt hinnatud psühhosotsiaalsete ohu- ja kaitsetegurite kohta. Töö ressurssidest seostus subjektiivse heaoluga enim töörahulolu (n = 1579, r = 0,497, p < 0,001) ning töö nõudmistest esines tugevaim seos töö-eraelu konflikti vahel (n = 1579, r = -0,441, p < 0,001). Oodatust nõrgemad seosed esinesid töökiusamise ja subjektiivse heaolu vahel (n = 1579, r = -0,283 ja r = -0,239, p < 0,001). Käesolev uurimustöö annab ülevaate piiratud hulgal psühhosotsiaalsete tegurite seostest subjektiivse heaoluga ning pakub infot mõõtevahendi psühhomeetriliste omaduste kohta uurimuskontekstis.