Andres Ehini sürrealistliku luule kujunemine ja lähtekohad

Abstract

Selle töö eesmärk on anda ülevaade ja analüüsida Ehini varasema perioodi loomingut, käsitledes teda kui üht vähestest eesti sürrealistlikest luuletajatest ning vaadeldes just selle perioodi loomingut kui algtuuma, kust kogu edasine looming välja arenes, kuid samas ka perioodi, kus autori isiklik stiil kujunes selgelt välja. Ehini luule põhineb algusest peale fragmentaarsel ja kujundikesksel lähenemisel, mis ühendab loomulikku ja ebaloomulikku. See vastandite ühendamine seob Ehini sürrealistidega, sõnulseletamatu edasiandmine annab aga tema luulele igavikulise ja avara tasandi. Töö koosneb neljast peatükist: esimene peatükk annab ülevaate sürrealismi kujunemisloost ja selle põhiprintsiipidest, teine peatükk räägib lühidalt Ehini luuleloomingust käsitletaval perioodil. Kolmandas peatükis seostan Ehinit sürrealismiteooriaga, annan ülevaate tema enda esseest ''Kujund ja meeled'' (1966) ning tema luulekeele peamistest eripäradest. Neljas peatükk hõlmab sisulist analüüsi, kus käsitlen kolme luulekogu: esikkogu ''Hunditamm'' (1968), ''Uks lagendikul'' (1971) ning samal perioodil kirjutatud luuletused kogust ''Tumedusi rüübatan'' (1988). Toon neist välja mõned kõnekamad tekstid, mis illustreerivad kolmandas peatükis viidatud lähtekohti.