Õpetajate kogemused seoses 2024. aasta streigi kommunikatsiooniga

Abstract

Töö eesmärk on mõista, kuidas kirjeldavad üldhariduskoolide õpetajad 2024. aasta õpetajate streiki ja sellega seotud kommunikatsiooni. Töö algab teoreetilise taustaga, kus andsin ülevaate streikide ajaloost. Streikide olemust seostatakse kollektiivse tegevusega, mille eesmärgiks võib olla saavutada paremaid töötingimusi, kõrgemat palka või hoopis sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi. Töös on esitatud streikide liigid ja nende tingimused. Streigi õnnestumisel on oluline roll ka kommunikatsioonil. Teadlaste ja kommunikatsioonijuhtide sõnul on oluline mõelda läbi ja planeerida kommunikatsiooni, kasutades selleks vastavale auditooriumile parimat kanalit. Samuti ei tasu alahinnata digitaalseid tööriistu, nagu sotsiaalmeedia, et info leviks kiiresti ja korrektselt õigete inimesteni. Teooria peatüki lõpetasin 2024. aasta õpetajate streigi olemuse ja probleemianalüüsiga. Streigi tulemusena suurenes õpetajate miinimumpalk, kuid see jäi ikkagi soovitust väiksemaks ning edaspidi vajab tegelemist ka õpetajate karjäärimudel. Avaliku meedia tähelepanu oli suunatud valdavalt madalale palgale, kuid tegelik mure, nagu liigne töökoormus, jäi varju. Meediast leitud artiklite põhjal lõin streigi kulgemisest ja otsustest aegtelje. Intervjuudest selgus, et streigi tulemusega õpetajad rahule ei jäänud. Nende hinnangul oleks pidanud see toimuma jõulisemalt ja kestma pikemalt, ka oleks streigis pidanud osalema rohkem õpetajaid. Tulevikus streikimise osas oldi kahtleval seisukohal, sest usk tööseisaku mõjusse on kadunud, ent murekohti streikimiseks nad leidsid. Enim tekitavad neile peavalu puuduv õpetajate järelkasv ning ülekoormus, mis ei ole palgaga vastavuses. Õpetajad olid ühel meelel, et streigil oleks võinud olla konkreetsem sõnum ja kõneisik, kes oleks nende eest seisnud. Infopuuduse üle ei kurdetud ja eriti kiideti koolikommunikatsiooni. Streigi ajal tundsid õpetajad kooli juhtkonna tuge. Hea meel oli õpetajatel ka selle üle, et streik sai niivõrd palju kajastust meedias. Neile oli oluline tähelepanu tõmbamine ja mõtteaine tekitamine nii lapsevanematele, valitsusele kui ka laiemalt ühiskonnale. Minu bakalaureusetöös tehtud uuring on esimene Eestis, mis keskendub kommunikatsiooni rollile streigis. Uurimusest ei saa teha üleriigilisi järeldusi kitsa valimi tõttu. Siiski sai kinnitust tõsiasi, et Eesti haridusvaldkonnas on lahendada olulisi probleeme. Edaspidi saaks teemat uurida näiteks korralduslikust võtmest ning intervjueerida Eesti Haridustöötajate Liitu ning haridus- ja teadusministeeriumit.