Praktikateooriast inspireeritud käsitlused tehnoloogiatest organisatsioonikommunikatsioonis

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö puhul on tegemist teoreetilise uurimusega, mille eesmärgiks on anda ülevaade sellest, kuidas on tehnoloogiate kasutamist organisatsioonikommunikatsioonis praktikateooria kontekstis siiamaani käsitletud, tuues sealhulgas välja need üldised faktorid, mis mõjutavad tehnoloogiate väljaarendamist ja efektiivset kasutuselevõttu organisatsioonides. Bakalaureusetöö üheks olulisemaks aspektiks on seega nii praktikateooria, mille võtmes on praktika rutiinne viis, kus/mil leiab aset kehade liigutamine, objektide käsitlemine, subjektide kohtlemine, asjade kirjeldamine ning maailma mõistmine (Reckwitz 2002: 250), kui ka tegelikult teised ehk praktikateooria kui sellisega suuremal või vähemal määral seotud teoreetilised raamistikud, näiteks DeSanctis ja Poole (1994) adaptiivne strukturatsiooniteooria ning Orlikowski (1992; 2000) teoreetilised mudelid. Praktikateooria keskendub sotsiaalses maailmas pidevalt aset leidvatele muutustele ja elementide vahelistele seostele ning sellest tulenevalt võimaldab see näha, kuidas tehnoloogilisi süsteeme reaalselt praktikas kasutatakse. Töö teine osa baseerub 24-l empiirilist osa sisaldaval artiklil, milles on uuritud tehnoloogiate kasutamist organisatsioonides. Iga uuringu fookuses olnud kas (1) uue teoreetilise raamistiku loomine, (2) tehnoloogiate loomist, rakendamist ja kasutamist mõjutavate faktorite kindlakstegemine ja/või (3) tehnoloogiate kasutamisest tulenevate organisatsiooniliste muutuste väljaselgitamine. Analüüsi tulemused näitavad, et tihti, kuid mitte alati, tehnoloogiate kasutuselevõtud organisatsioonides ebaõnnestuvad, näiteks kasutatakse tehnoloogiat piiratud määral või rakendatakse seda viisidel, milleks see tegelikult mõeldud ei ole. Isegi lõppkokkuvõttes edukat tehnoloogia kasutuselevõttu võivad alguses saata mitmed probleemid, näiteks kasutajate vastupanu uue süsteemi kasutamise suhtes. Kui tehnoloogiaid kasutatakse (või kui neid võidakse kasutada) viisidel, milleks need tegelikult mõeldud ei ole, on nende võime võimaldada radikaalset muutust limiteeritud (Boudreau & Robey 2005: 5). Sellest tulenevalt on oluline teada ja kindlaks teha, mis on need faktorid, mis mõjutavad tehnoloogiate loomist ja kasutuselevõttu. Analüüsi tulemused näitavad, et tehnoloogia loomist, rakendamist ja kasutamist mõjutavad järgmised faktorid: tehnoloogia väljaarendajate teadmised, puudulik materiaalne artifakt, tehnoloogiale omistatud tähendus, varasemad tööpraktikad, keskkond ning tehnoloogia kasutamise kohta tehtud koolitused. Lisaks tuleb arvestada veel asjaoluga, et tehnoloogia tõeline olemus ilmneb alles praktikas ja selle väljaarendamisse tuleks kaasata selle tulevased ja potentsiaalsed kasutajad. Antuid tulemusi saab kasutada (1) organisatsioonikommunikatsioonis kasutusel olevate tehnoloogiate uurimisel, pakkudes/võimaldades see arusaama, millistele faktoritele tähelepanu pöörata, võttes samal ajal arvesse ka meetodi (osalusvaatluse, intervjuude ja organisatsiooni dokumentatsiooni) kasutamist ning teiste praktikate, näiteks võimu teostamise praktika, olemust ja osakaalu; ning (2) kui poliitika kujundamise vahendina, seda põhjusel/eesmärgil, et tehnoloogilise süsteemi väljaarendamist ja kasutamist saadaks suurema tõenäosusega edu organisatsioonis. Kokkuvõtvalt võib öelda, et praktikateooria on võimas analüütiline raamistik, mille abil erinevaid organisatsioone ja nendes kasutusel olevaid tehnoloogiaid uurida, saades antud teadmust rakendada tehnoloogiate väljaarendamisel ja kasutuselevõtul organisatsioonides.