TI-Hüppe programmi rakendumine gümnaasiumi matemaatikaõpetajate praktikas: toetavad tegurid ja kitsaskohad

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärk oli kirjeldada uuringus osalenud gümnaasiumi matemaatikaõpetajate kogemusi seoses TI-Hüppe programmi ja tehisintellekti kasutamisega, keskendudes õpetajate tajutud muutustele töökorralduses ja õpetamispraktikas ning pedagoogilistele, tehnilistele ja organisatsioonilistele toetusvajadustele TI-Hüppe programmi kontekstis. Töö on kvalitatiivne ning andmed koguti poolstruktureeritud intervjuude abil seitsme gümnaasiumi matemaatikaõpetajaga. Andmete analüüsimisel kasutati induktiivset sisuanalüüsi, mille käigus tuvastati peamised teemad ja mustrid õpetajate kogemustes. Tulemused näitavad, et tehisintellekti kasutatakse matemaatikaõppes laialdaselt, kuid õpetajate hinnangul on selle kasutus sageli vastusekeskne ning suunatud lahenduste kiirele kättesaamisele. TI-Hüppe programmi õpirakendus ei ole õpetajate kogemuste põhjal leidnud laialdast kasutust, kuna selle samm-sammuline ja suunatud kasutusviis ei vasta alati õppijate ootustele ja kasutusharjumustele. Uuringust selgus, et tehisintellekti rakendamine on toonud kaasa muutusi õpetajate töökorralduses ja hindamispraktikates, kuid need muutused on alles kujunemisjärgus. Õpetajad vajavad tehisintellekti rakendamisel mitmekülgset tuge, sealhulgas ainespetsiifilisi juhiseid, praktilisi näiteid ja süsteemset koolitust. Uurimistulemused viitavad, et tehisintellekti tõhus rakendamine matemaatikaõppes eeldab lisaks tehnoloogiale ka teadlikke pedagoogilisi valikuid ning õpetajate sihipärast toetamist.