Enamuskultuuri kaitse väikeses piiririigis: poliitilise kogukonna toimimine ja liberaaldemokraatlikud piirid

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö uurib, kas ja millistel tingimustel saab enamuskultuuri kaitset väikeses piiririigis õigustada poliitilise kogukonna toimimise kaudu, ilma et see õõnestaks liberaaldemokraatlikke põhimõtteid. Töö lähtekohaks on probleem, et liberaaldemokraatlikud riigid rakendavad poliitikameetmeid, mis kaitsevad enamusgrupi keelt, institutsioone, sümboleid või ajaloolist narratiivi, kuid nende meetmete normatiivne õigustus ja liberaaldemokraatlikud piirid jäävad sageli ebaselgeks. Uurimus ei käsitle enamuskultuuri kaitset kultuuri säilimise iseväärtuse kaudu, vaid küsib, kas ja millal saab seda põhjendada poliitilise kogukonna toimimise tingimuste kaudu. Töö meetod on normatiivne analüütiline poliitikateooria. Teoreetilisteks lähtekohtadeks on põhiseaduspatriotism, liberaalne rahvuslus ning Liav Orgadi (2015) enamuskultuuri kaitse teooria. Neid käsitlusi kõrvutades töötatakse välja hindamisraamistik, mis võimaldab analüüsida konkreetseid enamuskultuuri kaitsvaid poliitikameetmeid. Raamistik koosneb viiest kriteeriumist: väikese piiririigi kontekst ja enamuskultuuri haavatavus, kaitsemeetme funktsionaalne eesmärk, vahendite proportsionaalsus, mõju võrdsele kodanikustaatusele ning meetme demokraatlik vaidlustatavus. Raamistikku rakendatakse illustratiivselt Eesti ja Iisraeli poliitikameetmetele. Töö järeldus on, et enamuskultuuri kaitse võib väikeses piiririigis olla liberaaldemokraatlikult õigustatud ainult kitsastel tingimustel. Meede peab tugevdama poliitilise kogukonna toimimist kõigi selle liikmete jaoks, mitte kehtestama enamuse kultuurilist identiteeti iseseisva poliitilise eesmärgina. Samuti peab meede olema sobiv, vajalik ja mõõdukas, ei tohi muuta vähemuste kuulumist poliitilisse kogukonda tingimuslikuks ning peab jääma sisuliselt vaidlustatavaks. Eesti ja Iisraeli juhtumite võrdlus näitab, et enamuskultuuri kaitse ei ole tingimata vastuolus vähemuste õigustega: näiteks võib riigikeele kaitse teatud juhtudel suurendada vähemuste osalemisvõimet ühises avalikus ja poliitilises ruumis. Probleem tekib siis, kui enamuskultuuri kaitse ei toimi enam poliitilise kogukonna ühiste eeltingimuste tugevdamisena, vaid kinnistab enamuse rahvuslikku, ruumilist või ajaloolist ülekaalu. Töö panus seisneb selles, et see pakub viisi hinnata enamuskultuuri kaitset mitte enamusgrupi kultuurilise eelisõiguse, vaid liberaaldemokraatliku poliitilise kogukonna toimimise tingimuste kaudu.