Eesti Siluri basaalkihtide litostratigraafia
Failid
Kuupäev
2021
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Eesti Siluri basaalkihtide litostratigraafiline liigestus on viimase 50 aasta vältel üldiselt püsinud stabiilsena. Sellegipoolest on üksusi ja nende korrelatsioone revideeritud, aga alati pole varem püstitatud üksuste piiritlemisel jälgitud Rahvusvahelise Stratigraafia Juhise põhimõtet, et litostratigraafilise üksuse püstitamise aluseks on ainult kivimilised tunnused.
Antud töös on esitatud kümne puursüdamiku Õhne, Varbola, Tamsalu ja Hilliste kihistu makrolitoloogiline kirjeldus ja vastavate läbilõigete võrdlus profiilil Tartu – Kesk-Eesti – Raplamaa – Hiiumaa. Töö eesmärgiks oli Varbola kihistu piiritlemine mergli osakaalu muutuse ja tempestiitide (tormikihtide) esinemissageduse alusel ning Tamsalu kihistu Karinu kihistiku ja Hilliste kihistu detailne litoloogiline võrdlus rifikivimi esinemise/puudumise ning kirjanduses esitatud levikuandmete ja lasumussuhete analüüsi põhjal.
Varbola kihistu mergli osakaalu vähenemine ülespoole kajastab veetaseme langust. Madalam merglisisaldus eristab Varbola kihistut Õhne kihistust, millele on üldiselt omane mergli suurem (>40%) osakaal. Varbola kihistu ülemises osas jõuab mergli osakaal lasuva Tamsalu kihistu oma tasemele enne massilise Borealis borealis’e kivimisse ilmumist. Töös esitatud Hilliste kihistu ja Tamsalu kihistu Karinu kihistiku makrolitoloogilise kirjelduse, levikuandmete ja lasumussuhete analüüsi põhjal saab väita, et Hilliste kihistu biohermid ja krinoidlubjakivid esinevad laiguti ning neid sisaldavate läbilõigete vahel levivad lubjakivid on väga sarnased Karinu kihistiku lubjakividele. Tulemus võib saada aluseks Rahvusvahelise Stratigraafia Juhise põhimõtetest lähtuvale litostratigraafilise liigestuse revisjonile uuritud stratigraafilises intervallis.