Valgevene inimõigusorganisatsioonide ellujäämisstrateegiad poliitiliste võimaluste muutumise kontekstis 2020–2024

Abstract

Bakalaureusetöö uuris, kuidas 2020. aastast demokraatiameelsete oponentide suhtes vaenulikumaks muutunud Valgevene poliitiline keskkond mõjutas üht kodanikuühiskonna olulist toimijat – inimõigusorganisatsioone, kelle tegevus aitab fikseerida valitseva režiimi õigusvastaseid repressioone, pakkuda ohvritele abi ning tõsta rahvusvaheliselt teadlikkust Valgevene olukorrast. Töö käigus leiti, et poliitilise süsteemi muutumine toimus kõige teravamalt 2020. ja 2021. aastal, püsides seejärel võrdlemisi stabiilses madalseisus, mida ikkagi iseloomustasid inimõiguste kaitsjate tagakiusamise jätkumine ja poliitiliste võimaluste järjepidev vähenemine. Intensiivsete repressioonidega õieti kohaneda ei olnud võimalik, mistõttu olid inimõigusorganisatsioonid sunnitud tegevuste jätkumiseks riigist lahkuma. Eksiilist tegutsemise iseeneslike raskuste ja repressioonide piiriülesuse koosmõjul kannatas inimõigusorganisatsioonide tegevus tugevalt: inimressursid nõrgenesid tippjuhtide kinnipidamise tõttu ja tööeesmärkide täitmiseks ülivajalik suhtlus Valgevenesse jäänud inimestega muutus ebaturvaliseks. Keerulises poliitilises keskkonnas ellujäämiseks rakendati mitmekesiseid strateegiaid, millest ehk silmapaistvamad on küber- ja digiturvalisuse hüppeline areng, uute suhtluskanalite otsimine ja ebavajaliku bürokraatia vältimine teatud sisserände legaliseerimise viiside eelistamise, partnerite ja nutikuse abil.