Ministrite ametis mitte jätkamine tingituna poliitilistest skandaalidest, nende üleelamise strateegiad ja mõju valitsuserakondade toetusele: Eesti Vabariigi Valitsuse 49. ja 50. koosseisu näitel

Abstract

Käesoleva uurimistöö eesmärk on uurida, millistel Eesti Vabariigi Valitsuse 49. ja 50. koosseisu ministritel ei olnud poliitilisest skandaalist tingituna võimalik ametis jätkata ning analüüsida, millist strateegiat püüti skandaali üleelamiseks kasutada. Täiendavalt uurib töö autor, kuidas poliitilised skandaalid avaldasid mõju skandaaliga seotud valitsuserakondade toetusreitingutele. Töö esimeses osas toob autor välja teoreetilise raamistiku, milles on sõnastatud poliitilise skandaali definitsioon, selle tüübid, üleelamise strateegiad ja võimalik mõju erakondade toetusele. Teises peatükis kirjeldab autor töö metodoloogilist lähenemist. Kolmas peatükk keskendub empiirilisele analüüsile ja tulemustele. Töö valimisse kuulus üheksa poliitilist skandaali, neist kolm esinesid seoses valitsuse 49. koosseisu Keskerakonda kuuluvate ministritega ja kuus skandaali olid seotud valitsuse 50. koosseisuga, neist neljal juhul sattusid skandaali keskmesse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmetest ministrid ning kahel juhul oli skandaal seotud Keskerakonnaga. Töö käigus selgus, et erakondade toetusreitingute muutumist skandaalidega seotud perioodidel, on üldiselt täheldatav skandaali lühiajaline mõju selle toimumise ajal või sellele järgneval kuul. Analüüsi tulemusena ilmnes, et 49. ja 50. valitsuse koosseisuga seotud poliitilised skandaalid vastavad tüpoloogia põhjal persooni-, kõne- ja võimuskandaalide tunnustele. 49. koosseisu puhul oli ühel kahel juhul tegemist persooni puudutava skandaaliga ning ühel juhul kõneskandaaliga. 50. koosseisu puhul esines kõneskandaale ühel korral, viiel korral esines võimuskandaale ning ühel korral oli tegemist persoonipõhise skandaaliga. Skandaali üleelamise strateegiatena kasutasid valitsuse ministrid võrdselt enim nii eitamist kui vabandamist. Ühe strateegia kasutamine ei välista teisi ning neid kasutati ka kombineeritult. Tulemusena selgus, et 49. koosseisu puhul esines skandaali üleelamise strateegiana ühine joon: kõik kolm skandaali sattunut kasutasid vabandamise strateegiat. 50. koosseisu puhul sellist ühtset joont ei esinenud, vabandamise strateegiat kasutasid keskerakondlased, EKRE liikmetest skandaali sattunute puhul saab analüüsi põhjal välja tuua, et nende üleelamise strateegia oli valdavalt ennastõigustav ja kaitsepositsioonil olev.