Mängu olemus eesti realistlikus poisteproosas Jüri Parijõe, Richard Janno, Eno Raua ja Ivar Soopani teoste näitel

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärk on uurida mängu ilukirjanduslikust perspektiivist Jüri Parijõe, Richard Janno, Eno Raua ja Ivar Soopani poisteraamatutes. Kõigi vaadeldud teoste tegelased on aktiivsed poisid või poistekambad. Teoste ilmumisdiapasoon on pikk (vabariigi algusaeg, nõukogude ja taasiseseisvunud Eesti aeg) ja see võimaldab teha esialgseid järeldusi poiste mängu kohta. Töö on jaotatud kolmeks osaks. Esimeses peatükis on juttu poistekirjanduse eripärast ja definitsiooni problemaatikast. Ajastute kaupa on välja toodud poistele kirjutatud teosed ning nende autorid. Teine peatükk keskendub mängu teooriale. Kolmas peatükk sisaldab analüüsi, mis on tehtud J. Parijõe „Tsemendivabriku“ (1926) ja „Teraspoisi“ (1937), R. Janno „Vutimeeste“ (1935) ja „Kassisaba poiste“ (1974), E. Raua „Roostevaba mõõga“ (1957) ja „Sõjakirves on välja kaevatud“ (1959) ja I. Soopani „Kõik poisid ei saa suureks“ (2008) põhjal.