Ajakirjanike emotsioonid traagiliste ja ootamatute sündmuste kajastamisel

Abstract

Käesoleva töö fookuses on ajakirjanike emotsioonid erakordsete ja traagiliste sündmuste kajastamisel. Eesmärgi täitmiseks sooritasin 12 intervjuud endiste ja praeguste ajakirjanikega, kes kajastasid õnnetust esimeste seas. Intervjuude kaudu soovisin mõista, missugused emotsioonid saadavad ajakirjanikke esimestest hetkedest kuniks loo valmimiseni välja. Teoreetilises osas andsin ülevaate emotsioonide olemusest ning nendega toimetulekust. Samuti selgitan, mida tähendab ootamatu ja traagiline sündmus ning missuguseid emotsionaalseid protsesse võivad ajakirjanikud neil hetkedel tunda. Eelneva kõrval keskendusin lähemalt ka Estonia hukule, Pala bussiõnnetusele, Viljandi koolitulistamisele ja Lihula tulistamisele ning kirjeldasin, kuidas ajakirjandus neid juhtumeid käsitles. Tulemuste järel selgus, kuidas ajakirjanikud muutuvad ootamatu ja traagilise sündmuste ajal reporteritest eesliinitöötajateks, kel lasub meeletu vastutus usaldusväärse ja täpse info edastamisel keset kaost. Paratamatult mängis ootamatu ja traagilise sündmuse kajastamise puhul olulist rolli aeg ja kiirus, mistõttu ei pruugi ajakirjanikul olla ühtegi hetke vajalike ettevalmistuste tegemiseks ning nad ei tea, missugune on sündmuse mastaapsus, kas on hukkunuid ning mis juhtunu üleüldse põhjustas. Reporterid võivad leida end hetkega olukorrast, kus kiiresti ja pikemalt mõtlemata tuleb langetada eetiliselt keerukaid otsuseid, mis võivad mõjuda emotsionaalselt ääretult raskelt. Kindlasti pole selle töö põhjal võimalik anna konkreetseid käitumisjuhiseid õnnetusjuhtumite kajastamiseks, sest tihtilugu tuleb reageerida vastavalt olukorrale. See-eest annab töö 12 ajakirjaniku emotsionaalse kogemuse kaudu mõtteainet, millistele kitsaskohtadele tuleks valdkonnas tähelepanu pöörata, et ootamatu ja traagiliste sündmuste kajastamine ei jätaks reporteritele aastakümnete pikkust sügavat jälge ega paneks neid ajakirjandusest lõplikult lahkuma. On selge, et ajakirjandus on valdkond, kus muutused ei toimu üleöö. Töö järgselt saab öelda, et abivõimalused emotsionaalse järelmõjuga toimetulemiseks on aastate jooksul paranenud. Ajakirjanikud tõid välja, et tänapäeva ühiskond pöörab vaimsele tervisele suuremat rõhku, kui tehti seda mitukümmend aastat tagasi. Samuti on kättesaadavamaks muutunud abivõimalused. Eeltoodut arvesse võttes pean edasiste uurimisvõimaluste peale mõeldes oluliseks pöörata veel suuremat tähelepanu ajakirjanike vaimsele tervisele ning selgitada, missugused on toimetustes reporteritele suunatud toetusmeetmed.