Ajakirjanike emotsioonid traagiliste ja ootamatute sündmuste kajastamisel
Date
2024
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva töö fookuses on ajakirjanike emotsioonid erakordsete ja traagiliste sündmuste
kajastamisel. Eesmärgi täitmiseks sooritasin 12 intervjuud endiste ja praeguste ajakirjanikega, kes
kajastasid õnnetust esimeste seas. Intervjuude kaudu soovisin mõista, missugused emotsioonid
saadavad ajakirjanikke esimestest hetkedest kuniks loo valmimiseni välja.
Teoreetilises osas andsin ülevaate emotsioonide olemusest ning nendega toimetulekust. Samuti
selgitan, mida tähendab ootamatu ja traagiline sündmus ning missuguseid emotsionaalseid
protsesse võivad ajakirjanikud neil hetkedel tunda. Eelneva kõrval keskendusin lähemalt ka
Estonia hukule, Pala bussiõnnetusele, Viljandi koolitulistamisele ja Lihula tulistamisele ning
kirjeldasin, kuidas ajakirjandus neid juhtumeid käsitles.
Tulemuste järel selgus, kuidas ajakirjanikud muutuvad ootamatu ja traagilise sündmuste ajal
reporteritest eesliinitöötajateks, kel lasub meeletu vastutus usaldusväärse ja täpse info edastamisel
keset kaost. Paratamatult mängis ootamatu ja traagilise sündmuse kajastamise puhul olulist rolli
aeg ja kiirus, mistõttu ei pruugi ajakirjanikul olla ühtegi hetke vajalike ettevalmistuste tegemiseks
ning nad ei tea, missugune on sündmuse mastaapsus, kas on hukkunuid ning mis juhtunu üleüldse
põhjustas. Reporterid võivad leida end hetkega olukorrast, kus kiiresti ja pikemalt mõtlemata tuleb
langetada eetiliselt keerukaid otsuseid, mis võivad mõjuda emotsionaalselt ääretult raskelt.
Kindlasti pole selle töö põhjal võimalik anna konkreetseid käitumisjuhiseid õnnetusjuhtumite
kajastamiseks, sest tihtilugu tuleb reageerida vastavalt olukorrale. See-eest annab töö 12
ajakirjaniku emotsionaalse kogemuse kaudu mõtteainet, millistele kitsaskohtadele tuleks
valdkonnas tähelepanu pöörata, et ootamatu ja traagiliste sündmuste kajastamine ei jätaks
reporteritele aastakümnete pikkust sügavat jälge ega paneks neid ajakirjandusest lõplikult
lahkuma. On selge, et ajakirjandus on valdkond, kus muutused ei toimu üleöö. Töö järgselt saab
öelda, et abivõimalused emotsionaalse järelmõjuga toimetulemiseks on aastate jooksul paranenud.
Ajakirjanikud tõid välja, et tänapäeva ühiskond pöörab vaimsele tervisele suuremat rõhku, kui
tehti seda mitukümmend aastat tagasi. Samuti on kättesaadavamaks muutunud abivõimalused.
Eeltoodut arvesse võttes pean edasiste uurimisvõimaluste peale mõeldes oluliseks pöörata veel
suuremat tähelepanu ajakirjanike vaimsele tervisele ning selgitada, missugused on toimetustes
reporteritele suunatud toetusmeetmed.