Valualase harimise rühmateraapia mõju kroonilise valuga patsientide psühholoogilistele ja valuga seotud näitajatele ning kehalisele aktiivsusele

Abstract

Valualase harimise rühmateraapia mõju kroonilise valuga patsientide psühholoogilistele ja valuga seotud näitajatele ning kehalisele aktiivsusele Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata kroonilise valuga patsientide valuharimise rühmateraapia mõju kinesiofoobiale, tsentraalsele sensibilisatsiooni sümptomitele, depressiooni soodumusele ja valu intensiivsusele ning hinnata nende näitajate esinemissagedust. Lisaks mõõta patsientide kehalist aktiivsust 5-nädalase rühmateraapia perioodi jooksul, võrrelda saadud tulemusi Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikumissoovitustega ning analüüsida kehalise aktiivsuse seoseid eespool nimetatud näitajatega. Metoodika: Uuringus osales 16 fibromüalgia või muu kroonilise valu diagnoosiga naist (23–60 a). 5-nädalase rühmateraapia jooksul toimusid kord nädalas 2-tunnised Pain Neuroscience Education põhimõttel kohtumised. Kinesiofoobia, tsentraalse sensibilisatsiooni, depressiooni soodumuse ja valu intensiivsuse näitajate hindamiseks kasutati vastavalt Tampa kinesiofoobia skaalat, tsentraalse sensibilisatsiooni küsimustikku, emotsionaalse enesetunde küsimustikku ning valu numbrilist skaalat. Kehalist aktiivsust mõõdeti 5-nädala jooksul aktseleromeetriga. Tulemused: Rühmateraapia lõppedes vähenesid statistiliselt oluliselt (p < 0,05) kinesiofoobia ja tsentraalse sensibilisatsiooni näitajad. Depressiooni soodumusel esines langustrend (p = 0,095) ning valu intensiivsus ei muutunud oluliselt (p ≥ 0,05). Kinesiofoobia esinemissagedus vähenes 69%-lt 44%-le. Tsentraalse sensibilisatsiooni piirväärtuse (≥ 40 punkti) ületasid kõik uuritavad nii rühma alguses kui ka lõpus, kuid muutus raskusastmete jaotus rühmateraapia lõpuks. Depressiooni soodumus oli nii rühma alguses kui ka lõpus 56%. Kehaline aktiivsus ei muutunud 5 nädala jooksul statistiliselt oluliselt (p ≥ 0,05). Viie nädala lõikes täitis WHO aeroobse treeningu liikumissoovitusi 50–77% uuritavatest. Päevane istumisaeg oli keskmiselt 10 tundi, mõõduka kuni tugeva intensiivsusega kehalist aktiivsust oli keskmiselt 32 minutit, millest tugevat aktiivsust oli keskmiselt ainult alla 2 minuti päevas. Kehalise aktiivsuse ning psühholoogiliste ja valuga seotud näitajate vahel ei esinenud olulisi korrelatiivseid seoseid (p ≥ 0,05). Kokkuvõte: Pärast 5-nädalast valuharimist rühmateraapias vähenesid kinesiofoobia ja tsentraalse sensibilisatsiooni näitajad. Seejuures oli uuritavatel kõrge kinesiofoobia ja tsentraalse sensibilisatsiooni sümptomite esinemissagedus ning soodumus depressiooniks oli üle pooltel osalistest. Kehaline aktiivsus ei muutunud viie nädala jooksul ning ei olnud seotud psühholoogiliste ning valuga seotud näitajatega.