Toimetulekut takistavad isiksusjooned Tartu kodututel

Abstract

Käesolevas seminaritöös uurisin, kas pikaajaliseks kodutuks jäämine võib olla põhjustatud kodutute grupi teatud spetsiifilistest isiksusejoontest ja temperamendiomadustest, mis võivad takistada neil ühiskonnas üldkehtivaid norme arvestavat käitumist ja pärsivad nende võimet oma eluga iseseisvalt, ilma kõrvalise abita hakkama saada. Uurimuse tuuma moodustasid kohanemist takistavad isiksuseomadused, mida hinnati SNAP-testiga (Clark, 1993), lisaks uurisin neil ka isiksusehäirete ja emotsionaalsete häirete tunnuste esinemist. Kodutute grupil leidsin silmatorkavaid erinevusi, võrreldes ülejäänud ühiskonnaliikmetega sellistes isiksuseomadustes nagu usaldamatus (p = 0,001), ennastkahjustav käitumine (p = 0,005) ja suitsidaalsus (p = 0.000). Samuti ilmnes neil IPDE-ICD-SQ sõelküsimustikus (Loranger, Janca, Sartorius, 1997) paranoilise (p = 0,000) ja düssotsiaalse (p = 0,002) isiksushäire diagnostilisi tunnuseid Emotsionaalsete häirete ja emotsionaalse seisundi osas ilmnes väga vähe erinevusi kontrollgrupist, vaid üht positiivset tunnet - kiindumust – oli neil palju vähem.