Kolme hasartmängusõltuvuse sõeltesti võrdlus Eesti valimil: SOGS-i, PGSI ja PPGM-i valiidsus

Abstract

Hasartmängude korraldamist ning hasartmängusõltuvuse ravi reguleeriva poliitika kujundamise seiskohast on probleemse hasartmängimise ja hasartmängusõltuvuse levimuse hindamine üldpopulatsioonis äärmiselt oluline. Käesoleva magistritöö eesmärk oli tõlkida eesti keelde kaks hasartmängusõltuvuse sõeltesti, Problem Gambling Severity Index (PGSI) (Ferris & Wynne, 2001) ja Problem and Pathological Gambling Measure (PPGM) (Williams & Volberg, 2010), ning võrrelda nende valiidsust Eesti valimil seni Eestis hasartmängusõltuvuse leviku-uuringutes kasutusel olnud South Oaks Gambling Screen-iga (SOGS)(Lesieur & Blume, 1987). Valim, mis koosnes 283 inimesest, moodustati kasiinode külastajatest ning interneti vahendusel küsimustikele vastajatest. Kõik küsitletavad täitsid nimetatud kolm sõeltesti. Hinnati instrumentide samaaegset valiidsust, klassifikatsiooni täpsust ning konstruktivaliidsust. Kõikide küsimustike samaaegne valiidsus ja konstruktivaliidsus olid kõrged. SOGS-i spetsiifilisus oli teiste instrumentidega võrreldes oluliselt madalam. PPGM-i tundlikkus oli teiste instrumentidega võrreldes oluliselt madalam. PGSI klassifikatsiooni täpsus oli teiste instrumentidega võrreldes kõige kõrgem. Nimetatud psühhomeetriliste näitajate ja kvalitatiivse analüüsi põhjal leiti, et edasistes leviku-uuringutes on soovitatav kaaluda SOGS-i asemel PGSI kasutamist.