Kortermajade renoveerimise piirkondlikud erinevused Eestis

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärk on selgitada välja, millised on kortermajade renoveerimise piirkondlikud erinevused Eestis ning kuidas need seonduvad elanike sotsiaaldemograafilise koosseisuga. Töös kasutatakse Eesti Statistikaameti statistilise registri individuaalandmeid ja eluruumiandmeid, mille põhjal on võimalik grupeerida renoveerimata, renoveeritud ja uued kortermajad ning renoveerimise puhul keskendutakse perioodil 1946-1999 ehitatud kortermajadele. Andmete põhjal kaardistatakse renoveeritud kortermajade ja nende elanike paiknemise piirkondlikud erinevused ning multinomiaalse regressioonimudeliga leitakse analüüsialuste piirkondade kortermajade sotsiaaldemograafilised erinevused. Lisaks eristati kortermajade puhul suuri ja väikseid kortermaju. Töö tulemustest selgus, et renoveerimise määr ja sotsiaaldemograafilised koosseisud on piirkonniti väga erinevad. Kuna vähekindlustatud elanikud on koondunud renoveerimata kortermajadesse, siis see soodustab energiavaesuse süvenemist ja vähendab kortermajade renoveerimise tõenäosust.