Kehalise aktiivsuse kavatsuse ja tegeliku käitumise vahelist lahknevust mõjutavad tegurid: süstemaatiline ülevaade objektiivselt mõõdetud andmetele toetuvatest uuringutest

Abstract

Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli süstemaatiliselt analüüsida kavatsuse ja objektiivselt mõõdetud kehalise aktiivsuse vahelist lahknevust ning selgitada välja, millised psühholoogilised tegurid omavad suurimat seletusjõudu kavatsuse-käitumise lahknevuse sildamisel. Metoodika: Teaduskirjanduse otsing viidi läbi andmebaasides PubMed, ScienceDirect ja SpringerLink. Süstemaatilisse ülevaatesse kaasati originaaluuringud, mis kasutasid kehalise aktiivsuse mõõtmiseks objektiivseid seadmeid (aktseleromeetria, pedomeetria, Fitbit) ja analüüsisid kavatsuse-käitumise lahknevust, rakendades muuhulgas reaalajas ökoloogilist hetkehindamist (EMA). Allikate otsinguperiood oli 01.01.2010–01.02.2026. Selekteerimise tulemusel kaasati analüüsi 9 teadusartiklit, mille metoodilist kvaliteeti hinnati Quality Assessment Tool for Observational Cohort and Cross-Sectional Studies kriteeriumide alusel. Tulemused: Analüüs koondas andmed 2407 indiviidi kohta. Tulemused kinnitasid, et subjektiivne kavatsus on ebatäpne tegeliku liikumise ennustaja: enesekohastes küsimustikes hinnatakse aktiivsust keskmiselt 13,79% üle ning reaalajas jääb lausa kuni 84% seatud lühiajalistest kavatsustest ellu viimata. Kõige võimsamateks seose sildajateks osutusid harjumuse tugevus (Est = 0,794), mis toimib "turvavõrguna" ka madala teadliku motivatsiooni korral, ning vanemaealiste puhul kõrge enesetõhusus. Edukaid kavatsejaid eristavad ebaõnnestujatest ka positiivsed afektiivsed seisundid (nt hea meeleolu) ning sotsiaalne tugi. Seevastu igapäevased barjäärid (väsimus ja ajapuudus) ning eesmärkide konflikt olid peamised kavatsuse-käitumise lahknevuse süvendajad. Kokkuvõte: Kavatsus on liikumise algatamiseks vajalik, kuid selle püsivaks elluviimiseks ebapiisav tegur. Kavatsuse ja tegeliku kehalise aktiivsuse lahknevuse vähendamine sõltub kriitiliselt automaatsetest protsessidest (harjumus), heast emotsionaalsest meelestatusest, enesetõhususest ja isiku suutlikkusest reaalajas barjääre ületada. Kehalise aktiivsuse sekkumisprogrammid peaksid üksnes motivatsiooni tõstmise ja traditsioonilise planeerimise kõrval keskenduma püsivate harjumuste kujundamisele, sotsiaalse toe pakkumisele ning situatsioonilise eesmärkide konflikti juhtimisele reaalajas.