Abiturientide arvamused kehaliste võimete mõõtmisest liikumisõpetuses

Abstract

Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli selgitada õpilaste arvamused kehaliste võimete mõõtmisest liikumisõpetuse tundides. Metoodika: Töö oli kvalitatiivne uuring. Uuringus osales 36 abiturienti, kellest 17 olid noormehed ja 19 tütarlapsed. Andmete kogumiseks viidi läbi kuus fookusgrupi intervjuud. Peale intervjuude läbiviimist need transkribeeriti ning kodeeriti. Tulemused: Õpilaste arusaamad kehaliste võimete mõõtmise eesmärgist on mitmekesised ning keskenduvad eelkõige enesehindamisele ja arengu jälgimisele. Samuti nähti mõõtmistes laiemat eesmärki, näiteks ülevaate saamist noorte üldisest tervislikust seisundist ja selle muutustest ajas. Käedünamomeetria test ülakeha jõu mõõtmiseks oli õpilaste meelest kõige meeldivam, kuid 20 m süstikjooks aeroobse vastupidavuse mõõtmiseks kõige ebameeldivam. Samuti öeldi, et kui õpetajad selgitavad testide läbiviimist, näitavad ette tehnikat ja kasutavad elulisi näiteid, siis need toetavad arusaamist ja mõistmist paremini. Õpilaste arvamused kehaliste võimete mõõtmise olulisuse kohta olid erinevad ja peegeldasid nii positiivseid kui ka negatiivseid arvamusi. Negatiivsed arvamused olid seotud hindamisega, mida peeti ebaõiglaseks ja stressi tekitavaks. Testide eel kogevad õpilased erinevaid emotsioone, millest populaarseim oli ärevus. Õpilaste hinnangul peaksid kehaliste võimete mõõtmised kuuluma koolide liikumisõpetuse ainekavadesse ning neid peaks sooritama kaks korda õppeaastas. Kokkuvõte: Käesoleva magistritöö tulemused näitavad, et abiturientide suhtumine kehaliste võimete mõõtmisele on üldiselt positiivsed. Õpilastele meeldib jälgida enda arengut ajas ning võrrelda tulemusi varasemate sooritustega. Motivatsiooni mõjutab suurel määral õpetaja roll, juhendamine ja positiivne tagasiside aitavad vähendada stressi ja pinget. Õpilaste jaoks on oluline, kuidas teste läbi viiakse ja korraldatakse. Märksõnad: Kehaline võimekus, liikumisõpetus, õpilased, mõõtmine, FitBack