Võimukäsitlus 6. sajandi Ida-Rooma ajalookirjutuses

Abstract

Töö eesmärgiks on uurida, kuidas avaldus Justinianus I (u 482–565) suhtes suunatud kriitika 6. sajandi idarooma ajalookirjutuses ning selgitada, kuidas see ilmestab muutusi ajaloo tõlgendamise ja kirjutamise viisis ja vormis. Uurimus keskendub Ioannes Malalase (u 491–578) „Kronograafiale“, Caesarea Prokopiose (u 500–565) teostele „Sõdadest“, „Ehitistest“ ja „Avaldamata“ ning Agathias Scholastikose (u 530–580) „Ajalugudele“. Töös jõutakse järeldusele, et 6. sajandi ajalookirjutus ei olnud pelgalt vahend sündmuste jäädvustamiseks, vaid ka oluline meedium autorite poliitiliste hinnangute, ideaalide ja võimukäsitluse vahendamiseks. Teoste tekstikriitilisest analüüsist selgub, et kuigi autorid kirjeldasid Justinianust erinevalt, ilmneb nende teostes laiem pinge keiserliku autokraatia tugevnemise ja traditsiooniliste valitsejaideaalide vahel. Justinianuse reformid, religiooni- ja sõjapoliitika ning tema arusaam keisrivõimust sundisid autoreid üha uuesti läbi mõtestama küsimust sellest, kust lõpeb legitiimne keisrivõim ja algab türannia. Autorid väljendasid oma hinnanguid nii otsese kriitika kui ka erinevate retooriliste võtete kaudu, kasutades näiteks vihjeid, fiktiivset otsest kõnet ning luues paralleele minevikusündmuste ja antiikautoritega.