Harilikust sibulast eraldatud nanovesiikulite iseloomustamine ja nende mõju inimese rakuliinidele

Abstract

Viimastel aastatel on taimedest eraldatud nanovesiikulid palju tähelepanu pälvinud, sest need võivad olla looduslikeks ja ohututeks bioaktiivsete ühendite kandjateks. Nanovesiikulite eraldamisel on esimeseks etapiks taime mehaaniline purustamine, kuid samas on selgusetuks jäänud, kas ja kuidas erinev purustusaste mõjutab saadud vesiikulite saagikust. Samuti on jäänud selgusetuks, kui selektiivselt need koekultuuris erinevatele rakuliinide elujõulisusele toimet avaldavad. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli võrrelda kahe erineva purustusastmega harilikust sibulast (Allium cepa) eraldatud nanovesiikulite biokeemilisi ja füüsikalis-keemilisi omadusi ning jälgida nende toimet inimese rakuliinide MRC-5, MCF-7 ja U2OS metaboolsele aktiivsusele. Katsete käigus selgus, et purustusaste ei mõjuta nanovesiikulite omadusi suurel määral. Lisaks selgus, et suuremates kontsentratsioonides harilikust sibulast eraldatud nanovesiikulid pärsivad rakkude metaboolset aktiivsust, kuid täiendavad katsed rakuliiniga MRC-5 kinnitasid, et need rakkude arvu ei vähenda.