Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni
Date
2008-05-26T07:01:22Z
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Abstract
Käesolev uurimistöö selgitab milliseid väljavaateid pakkus varauusaegne pärisorjuslik ühiskond talupoegadele peatoiduse raskustega toimetulemiseks ja mis olid peamised arengusuundumused Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist kuni 19. sajandi alguseni.
17.–19. sajandi allikmaterjal ei jäta kahtlust, et talupoegadele ei olnud lootust garanteeritud toetuslaenudele mitte tänu nende pärisorjuslikule vahekorrale mõisnikuga, vaid tänu riigi kasvanud tähelepanule selles küsimuses. Talupoegade kaitstus nälja vastu kasvas vaadeldaval perioodil koos riigi ühiskondliku rolli muutustega. 17. sajandil saab Rootsi riigi näljapoliitikast rääkida ainult tinglikult ja selle teostamine oli eriti eramõisate suunal sisuliselt olematu. Pärast Põhjasõda jäi ka Vene valitsus kuni 1760. aastateni veel küllaltki passiivseks Liivi- ja Eestimaa talupoegade peatoiduse küsimuses. Alates Katariina II võimuperioodist tuleb aga kindlasti pidada kõige suuremaks edasiminekuks riiklikus näljapoliitikas jõuliselt peale hakatud vilja tagavaramagasite võrgustiku loomist. 19. sajandi alguseks oli talurahva jaoks juba institutsioneeritud mitmeid viljafonde (linnade avalikud kroonumagasid, mõisate varuvili, vallamagasid). Nõnda pärisorjuse kaotamise seadustel 1816-1819 polnud nii suurt tähtsust nagu senises historiograafias kujutatud.
Description
The present research clarifies what kind of opportunities were offered to the peasants in an early modern serf society in order to cope with hunger and what were the main trends of development in the provinces of Livland and Estland between the seventeenth and the beginning of the nineteenth centuries.
The source material leaves no doubt that the peasants' hope to receive assisting grain when needed grew not with the development of serfdom but only after the state started to pay attention to this issue. The change in the state's attitude towards the populations' subsistence needs that took place in the period in question played a vital role. Before the end of the seventeenth century, the Swedish government did not take any concrete steps to institutionalize hunger relief resources for the peasantry. In the first half of the eighteenth century, the Russian government remained also rather passive on the issue of hunger relief in the Baltic provinces, although the topic was not totally ignored. Since the 1760s it became one of the main aims of the state's famine policy that in every district local grain reserves would exist that would keep people alive until the next harvest in every emergency. The serfdom-abolishing laws of 1816 and 1819 were not so important for the peasants' ability to find aid against hunger than has been often represented in the historiography.