Vürst Vjatško ja 1224. aasta Tartu lahingu narratiiv kirjanik Enn Kippeli noorsoojutustuses "Meelis" ning selle rakendamine Nõukogude propagandas

Abstract

Bakalaureusetöö analüüsib kirjanik Enn Kippeli noorsoojutustust "Meelis" kui nõukogude mõjutustegevuse jaoks loodud lähtepunkti, mille ümber ehitati eesti-vene "ajaloolise sõpruse" müüt. Uurimus näitab, kuidas Kippeli ilukirjanduslik tõlgendus 1224. aasta Tartu lahingust ja selle peategelastest – vene vürst Vjatškost kui ajaloolisest persoonist, ja eestlaste vanemast Meelisest, kui väljamõeldud isikust, oli tegelikult nõukogude propaganda tööriist, mille ümber ehitati orkestreeritud propagandakampaania. Seda arendati ja levitati ligi poole sajandi jooksul läbi kunsti, õppekavade, ajalooõpikute ja ajakirjanduse. Autor nimetab Vjatško ja Meelise lugu nõukogude propaganda edulooks, mille strateegilisi eesmärke ei ole Eesti ühiskond osanud lahti mõtestada isegi nüüd, mil okupatsioonist on möödas 34 aastat. Propagandateos “Meelis” kuulub endiselt Eesti laste soovitusliku ja kohustusliku kirjanduse nimekirja, kuid näiteid mõjutustegevuse efektiivsusest leiab veel teisigi. Töö toob esile, et selline naiivne pimedus on üllatav olukorras, kus Venemaal kasutatakse vürts Vjatško „kangelaslugu“ tänapäevalgi riiklikul tasemel rahvusliku identiteedi võimendamiseks, aga ka otseste valede abil eestlaste vastu vaenu õhutamiseks. Arvestades Venemaa riikliku infosõja mastaapsust ja eesmärke, soovitab töö autor eemaldada Kippeli „Meelise“ üldhariduskooli kirjandustunni programmist ja muuta see näitlikuks õppematerjaliks gümnaasiumi astme ajalootundides, et noored õpiksid orienteeruma infosõja miiniväljal.