Nais-saalihokimängijate füsioloogiline profiil: anaeroobse võimekuse hooajaline dünaamika ning reaktsioonid simuleeritud ja ametlikul võistlusmängul

Abstract

Nais-saalihokimängijate füsioloogiline profiil: anaeroobse võimekuse hooajaline dünaamika ning reaktsioonid simuleeritud ja ametlikul võistlusmängul Saalihokit on vahelduva iseloomuga spordiala, kus kõrge intensiivsusega kehaline koormus vaheldub juhuslike või ajastatud koormusvabade perioodidega võrdlemisi pika aja (1–2 tunni) vältel. Vahelduva iseloomuga spordialades sõltub saavutusvõime suutlikkusest sooritada korduvaid maksimaalseid pingutusi nii lühikese aja vältel järjestikku kui pikemaajalisest koormusest tingitud väsimuse foonil. Aeroobse ja anaeroobse energiavarustuse koostoime tingib spordialale iseloomuliku füsioloogilise profiili, mida hinnatakse metaboolsete, kardiovaskulaarsete ja liikumisaktiivsuse näitajate kaudu. Eesmärk: Käesoleva töö eesmärgiks oli selgitada saalihoki kui vahelduva koormuse iseloomuga sportmängu füsioloogilist profiili ning hinnata Eesti nais-saalihokimängijate anaeroobse võimekuse näitajate dünaamikat treening- ja võistlushooaja lõikes Eesti Maaülikooli saalihoki võistkonna tervikanalüüsi alusel. Metoodika: Anaeroobse võimekuse dünaamikat uuriti võistlushooaja lõikes 3 korral, kasutades modifitseeritud jooksupõhist anaeroobset sprinditesti (running-based anaerobic sprint test, RAST). Mängulist koormust iseloomustavaid näitajaid – südamelöögisagedust (SLS), laktaadidünaamikat ja liikumismustrit – hinnati simuleeritud ja ametlikul saalihoki võistlusmängul ning treeningolukordades. Tulemused: Uuringu tulemused näitasid, et korduvate maksimaalsete pingutuste tingimustes kujunevad füsioloogilised reaktsioonid sarnaste mehhanismide alusel nii kontrollitud testides kui mängulistes olukordades, kuid nende avaldumine sõltub koormuse kontekstist. RAST võimaldas selgelt esile tuua väsimuse kujunemise ja sellega seotud metaboolse stressi, mis avaldus sooritusvõime languses ja vere laktaadisisalduse tõusus. Simuleeritud saalihokimängus ilmnesid sarnased füsioloogilised reaktsioonid, kuid nende dünaamika oli vahelduv, peegeldades koormuse ja taastumise tsüklilist iseloomu. Ametlikus võistlusmängus püsisid nii liikumisaktiivsus kui SLS suhteliselt stabiilsed, mis viitab sportlaste suutlikkusele reguleerida koormust ning säilitada töövõimet vaatamata kujunevale väsimusele. Kokkuvõte: Meie tulemuste alusel võib järeldada, et kuigi väsimus on võistkonnaspordialadele iseloomulik ja vältimatu nähtus, ei pruugi see avalduda otseselt sooritusvõime langusena, vaid pigem liikumis- ja koormusmustri muutustena, mille kaudu sportlased kohandavad oma tegevust vastavalt mänguolukorrale.