Liikumisraskustega täiskasvanute ühiskonnaelus osalemist takistavad ja toetavad tegurid nende kogemuste alusel

Abstract

Antud bakalaureusetöö eesmärk oli mõista, kuidas liikumisraskustega täiskasvanud kirjeldavad oma ühiskonnaelus osalemist takistavaid ja toetavaid tegureid ning millist rolli nad näevad nad endal teistel inimestel ning keskkonnal keskkonnale nende tegurite kujunemisel ja lahendamisel. Töö aluseks olid kvalitatiivsed narratiivintervjuud, milles osalejad kirjeldasid nii arvestamise ja kaasatuse kui ka kõrvalejäetuse kogemusi. Tööst selgub, et liikumisraskustega inimeste osalemist ei saa mõista ainult individuaalse suutlikkuse või terviseseisundi kaudu. Osalemine kujuneb füüsilise keskkonna, institutsionaalsete otsuste, teiste inimeste hoiakute, sotsiaalse toe ja inimese enda tegutsemisvõime koosmõjus. Takistavate teguritena ilmnesid eelkõige ligipääsmatud ruumid, trepid, raskesti kasutatavad uksed, ebapiisav transpordikorraldus, vähene suhtlus, lahenduste mitteotsimine ning inimese nägemine riskina või abivajajana, kelle eest otsustatakse. Toetavate teguritena tõusid esile proaktiivne märkamine, ligipääsetavad ruumid, praktilised kohandused, avatud suhtlus, usaldus inimese võimekuse vastu ja valmisolek lahendusi otsida. Positiivne oli, et osaleja ei pidanud oma vajadusi pidevalt tõestama, vaid tema osalemist peeti võimalikuks ja soovitavaks. Toetav lahendus võis olla nii suur ehituslik kohandus kui ka väike töökorralduslik muudatus, kui see võimaldas inimesel osaleda teistega samaväärselt. Oluline järeldus on, et ligipääsetavus ei tähenda ainult füüsilist sissepääsu. Intervjuudes ilmnes, et inimene võib olla formaalselt ruumis kohal, kuid jääda sisuliselt kõrvale, kui ta ei saa osaleda samas tegevuses, samal ajal ja samaväärse rolliga. Seetõttu tuleb ligipääsetavust käsitleda koos väärikuse, turvalisuse ja kuuluvustundega. Lift, ligipääsetav WC, automaatuks või ratastoolikoht ei ole üksnes tehniline lahendus, vaid annab inimesele märku, kas tema osalemisega on arvestatud. Kolmanda uurimisküsimuse seisukohalt ilmnes, et intervjueeritavad näevad end aktiivsete tegutsejatena: nad planeerivad, selgitavad, kasutavad tugivõrgustikke, otsivad lahendusi ja seisavad vajadusel enda eest. Samas näitasid kogemuslood, et liiga sageli jääb vastutus osalemise võimaldamise eest just liikumisraskusega inimese enda kanda. Võrdsem osalemine eeldab, et keskkond ei oota ainult inimese kohanemist, vaid ühiskond aitab ka liikumisraskustega inimestel kohaneda ning et kaasamine ei ole erandlik vastutulek, vaid osa õiglasest ühiskonnakorraldusest.