Exploring the role of Civil Society Organisations (CSOs) in foreign relations of de facto states: A comparative analysis of Kosovo, Palestine and Taiwan

Abstract

21. sajandil on kodanikuühiskonna organisatsioonidele avanenud enneolematud võimalused rahvusvaheliseks tegevuseks, muuhulgas tänu tehnoloogia arengule ja multilateraalsete foorumite avanemisele. Käesolev doktoritöö uurib, kuidas kodanikuühendused de facto riikides – riikides, mida on erineval määral aktsepteeritud ja tunnustatud, kuid mis ei ole ÜRO liikmed – osalevad rahvusvahelises elus. Erinevalt täielikult tunnustatud riikidest on de facto riikidel piiratud diplomaatilised suhted, juurdepääs rahvusvahelistele organisatsioonidele ja rahvusvahelisele kogukonnale laiemalt. Mitteametlike suhete raames on kodanikuühendustel võimekus aeg-ajalt parandada de facto riikide suhtlusvõimet rahvusvahelise ühiskonnaga lävimisel, suurendades seeläbi nende rahvusvahelist kaasatust, osalust, esindatust ja nähtavust. Siiski on kodanikuühenduste tegevust vaidlustatud riikluse kontekstis vähe uuritud, eriti napib võrdlusuuringuid. Selles doktoritöös võrreldakse Kosovo, Palestiina ja Taiwani kodanikuühenduste rahvusvahelist tegevust. Vaatluse all on 45 organisatsiooni, ehk 15 iga juhtumi kohta. Doktoritöö keskendub sellele, kuidas erinevad rahvusvahelised, siseriiklikud ja organisatsioonilised tegurid nende ühenduste rahvusvahelist tegevust mõjutavad. Võrdleva lähenemise kaudu väidetakse doktoritöös, et vaidlustatud riikluse kontekst sunnib de facto riikide kodanikuühendusi „kahetisele pühendumusele“, mida mõistetakse kui nende tegevuste tasakaalustamist esiteks universaalsete globaalsete valitsemise väljakutsete lahendamise ja teiseks rahvuslike riigiloome- ja riigitunnustusprojektide vahel. Kuigi kodanikuühenduste tegevus maailmapoliitikas on piiratud, toimivad nad rahvusvaheliselt ka „de facto diplomaatidena“, täites diplomaatilisi funktsioone nagu rahvusvaheline suhtlus ja läbirääkimised ning, mis kõige tähtsam, esindades ja kaitstes oma kodanike huve rahvusvahelistes foorumites. Seetõttu kontseptualiseeritakse selles doktoritöös kodanikuühenduste rahvusvahelist tegevust „kodanikuühenduste diplomaatiana“. See doktoritöö panustab debatti selle üle, keda tunnustatakse legitiimse toimijana, kellel on õigus rääkida elanikkonna nimel. Ajal, mil rahvusvaheline suhtlus on erinevate diplomaatilise esindatuse vormide suhtes üha soosivam, võitlevad kodanikuühendused selles muutuvas korralduses legitiimse positsiooni saavutamise eest. Ka kodanikuühenduste sisemine organisatsiooniline struktuur on muutumises, kuna nad arendavad üha enam võimekusi valdkondades, mis kuulusid varem üksnes välisministeeriumite ja kutseliste diplomaatide pädevusse. Näiteks teevad kodanikuühendused teadlikke pingutusi oma rahvusvahelise tegevusvõimekuse institutsionaliseerimiseks ja tõhustamiseks. Lisaks väidetakse doktoritöös, et need organisatsioonid nii vaidlustavad kui ka tugevdavad rahvusvahelise kogukonna riikluse norme nagu suveräänsus, enesemääramine, territoriaalne terviklikkus, mittesekkumine ja territoriaalsus. Et paremini mõista kodanikuühenduste rolle väga eriilmelistes de facto riikides, on vajalikud täiendavad uurimused, eriti juhtumite puhul, kus kodanikuühiskond ei järgi liberaalset paradigmat või kus de facto riigid omavad vähem tunnustust ja legitiimsust kui käesolevas töös käsitletud juhtumid. In the 21st century, civil society organizations (CSOs) have gained unprecedented opportunities to engage internationally, among others, due to technological advancements and the opening of multilateral venues. This thesis examines how domestic CSOs engage internationally in de facto states – states that maintain different degrees of acceptance and formal recognition, while lacking full United Nations (UN) membership. Unlike fully recognised states, de facto states possess partial diplomatic relations and limited engagement with international organisations and the broader international community. Within informal relations, CSOs possess capabilities to occasionally enhance the interaction capacity of de facto states with the international society, thereby expanding their international engagement, participation, representation, and visibility. However, CSO activities in contested statehood contexts remain underexplored in comparative research. Focusing on Kosovo, Palestine, and Taiwan, the study compares the international engagement of 45 domestic CSOs, therefore 15 per each case. The thesis traces CSO international engagement enabled from various international, domestic, and organisational factors. By employing a comparative approach, the dissertation argues that the contested statehood context affects the international work of these organisations by compelling them to a ‘duality of commitment’, understood as balancing their activities between their primary focus on universal global governance challenges and national projects of state-making and state recognition. Although the CSO agency in world politics is constrained, they also serve as ‘de facto diplomats’ internationally, by engaging in what are considered as diplomatic functions such as communication and negotiation, and, most importantly, representing and protecting the interests of their citizens in the international fora. To this end, this thesis proposes to conceptualise instances where CSOs engage internationally through the notion of ‘CSO diplomacy’. The dissertation connects to debates over who is recognised as the legitimate actor with the status to speak on behalf of populations. As international affairs increasingly accommodate multiple forms of diplomatic representation, CSOs battle to claim a legitimate position within these shifting arrangements. The constitutive structure of CSOs’ internal organisation is also undergoing change, as they increasingly develop capabilities in areas once reserved exclusively for foreign ministries and professional diplomats. For instance, CSOs make efforts to institutionalise and improve their international outreach capabilities. Finally, the dissertation argues that these CSOs both contest and reinforce statehood norms of the international society, such as sovereignty, self-determination, territorial integrity, non-intervention, and territoriality. Future research will be needed to better comprehend CSO roles across the highly diverse de facto state category, particularly in instances where the CSO sector does not follow a liberal paradigm or in cases with less international recognition and legitimacy.