Söömisega seotud reeglid päritoluperes söömishäirete mõjutajatena

Abstract

Antud magistritöö eesmärgiks oli vaadata, kas ja kuidas on söömisega seotud reeglid päritoluperes seotud söömishäiretega, võttes sealjuures arvesse lapsepõlve peresuhete ja impulsiivsuse vahendavat mõju. Uurimuses võrreldi naissoost söömishäiretega patsiente ja söömishäireteta naisi söömisreeglite esinemise sageduses. Lisaks vaadati, kuidas söömisreeglid, peresuhted ja impulsiivus ennustavad söömishäireid. Tulemustest selgus, et söömishäiretega patsientidel oli kontrollgrupiga võrreldes olnud päritoluperes harvemini söömist survestavaid ja söömist reguleerivaid reegleid (eriti anoreksia-tüüpi patsientidel). Samas oli buliimia-tüüpi patsientidel rohkem toiduga premeerivaid reegleid võrreldes kontrollgrupiga. Efekt jäi alles ka pärast peresuhete ja impulsiivsuse arvesse võtmist. Logistilisest regressioonist selgus, et söömise reguleerimine peres vähendab söömishäirete riski. Uurimusest võib järeldada, et perel on stabiilsete söömiskommete, regulaarse söömiskäitumise kujundamise kaudu oluline roll söömishäirete ennetamisel. Samas oleks vajalik olla ettevaatlik toidu kasutamisel preemia või lohutajana, sest see võib tõsta söömishäirete riski.