Vanavanemate kujutamisest uuemas eesti lastekirjanduses

Abstract

Viimastel aastatel on uuemas eesti lastekirjanduses ilmunud silmapaistvaid vanavanematest jutustavaid teoseid. Vanavanemad on fookuses ka laiemalt seoses vananeva rahvastikuga. Sellele vaatamata on tänapäeva Eesti vanavanemad noored ja elujõulised, millele vastandub sage kujutlus vanavanematest kui vanadest ja kodustest lapselaste hoidjatest. Töös uurin, kui mitmekülgselt kujutatakse vanavanemaid uuemas eesti lastekirjanduses ning mil määral vastavad kirjanduslikud vanavanemad tegelikele vanavanematele ja kinnistunud kujutamisviisidele ning millised on uuemas eesti lastekirjanduses vanavanemate ja lapselaste vahelised suhted ning millel need põhinevad.

Töö teoreetiline osa annab ülevaate vanavanemate kujutamisest olulisimate motiivide kaudu: vanavanema ja lapselapse suhe, vanavanema roll, töö, elupaik, tervislik seisund ja kinnistunud kujutamisviisid. Teises peatükis annan eeltoodud motiividele tuginedes 25 uuemal eesti lasteraamatul põhineva läbilõike vanavanematest eesti lastekirjanduses ja analüüsin kolme teose – Kadri Hinrikuse „Taaniel Teine“, Andrus Kivirähki „Oskar ja asjad“ ja Triinu Laane „Poiss ja papa“ – põhjal suhtetüüpe ja nende tingimusi ning võtan kokku, kui mitmekülgselt kujutatakse vanavanemaid uuemas eesti lastekirjanduses.