Digikäitumise eneseregulatsiooni soovituste väljatöötamine koostöös 12-17aastaste noortega
Laen...
Kuupäev
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Käesolev magistritöö keskendub noorte digikäitumise eneseregulatsiooni toetamisele. Digikäitumise all mõeldakse selles töös nutiseadmete kasutamist ning sellega seotud tegevusi. Digikäitumise eneseregulatsiooni all mõistetakse noore võimet märgata, hinnata ja juhtida oma nutiseadmete ning sotsiaalmeedia rakenduste kasutust nõnda, et digikäitumine oleks kooskõlas noore eesmärkide ja heaoluga.
Empiiriline uuring tugines seitsmele 12—17-aastaste noortega läbi viidud intervjuule, mis kodeeriti induktiivselt planeeritud käitumise teooria (Ajzen, 1991) raamistikus.
Digikäitumise eneseregulatsiooni keerukus avaldub noorte puhul tajutud käitumiskontrolli ja käitumiskavatsuse vahel. Eriti vanemas, 15—17-aastaste rühmas, osutus peamiseks takistuseks järjepidevuse hoidmine. Vanuserühmade vahel ilmnesid sisulised erinevused: 12—14-aastased vajavad alusteadmisi meediahariduses ning konkreetseid tehnilisi ja keskkondlikke tööriistu, samas kui 15—17-aastaste puhul, tuleks rohkem keskenduda järjepidevuse ja eneseregulatsiooni arendamisele.
Lahendused kaardistati makro- (riiklikud regulatsioonid) ja mikrotasandil (kool, perekond, noore eneseregulatsioon) ning hinnati nende mõjukust ja teostatavust. Riiklikud keelud on potentsiaalselt mõjukad, kuid lähevad vastuollu noorte väljendatud autonoomia vajadusega. Pere tasandil lahendused on mõjukad noorematele (12—14-aastastastele), kuid 15—17-aastaste puhul on vanemate seatud piirangud leevenenud või noore enda kontrollida. Kõige sobivamaks sekkumise keskkonnaks osutus kooli tasand, mis võimaldab noori süstemaatiliselt ning tuttavas keskkonnas kaasata.
Indiviidi tasandil jagunesid lahendused kolmeks: tehnilised ja keskkondlikud tööriistad, sisulised teadmised ning sotsiaalse keskkonna teadlik kujundamine. Intervjuudest selgus, et noored ei lükka tagasi soovituste sisu, vaid nende vormi. Kategoorilised keelud, üldistavad halvustused ning kõneisiku enda suur digikasutus ja ebausaldusväärsus võivad sekkumise mõju vähendada. Noored ootavad tasakaalustatud käsitlust, mis tunnustab nutiseadmete positiivseid külgi ja jätab ruumi nende endi otsustusele.
Lahenduste kaardistusest tuletatud sekkumine oleks klassijuhataja tunni raames läbiviidav sessioon. Sessiooni esimene osa keskendub indiviidi käitumise märkamisele, teine mõtestamisele ja arutelule, mis on kohandatud vastavalt vanuserühmale. 12—14-aastastele visuaalsete materjalide kaudu nutikasutuse mõjust aju arengule, unele ja keskendumisele; 15—17-aastastele aktiivset osalust nõudvate enesetestide kaudu. Kolmas osa keskendub katsetamisele: õpilased koostavad isikliku tööriistakasti konkreetsetest võtetest, mille kaudu võib mõju ulatuda klassiruumist väljapoole. Õnnestumise eeltingimusteks on läbiviija usaldusväärsus, avatus, hukkamõistva tooni vältimine ja järjepidevuse selgesõnaline käsitlemine. Edasine arendus eeldab koostööd noorte, spetsialistide ja teadlaste vahel.
Kirjeldus
Märksõnad
digikäitumine, noored, nutiseadmed, käitumisteadus, koosloome