Iroonia ja must huumor kurjuse probleemi absurdsuse paljastamise strateegiana „Moral Oreli“ näitel

Abstract

Töö eesmärk on uurida, kuidas iroonia ja must huumor aitavad luua ruumi kurjuse probleemi absurdi lahti mõtestamiseks „Moral Oreli“ (Stamatopoulos 2005–2008) kolme episoodi näitel. Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse hermeneutilist analüüsi, mille aluseks on võetud Ditte Friedmani (2010) Paul Ricoeuri hermeneutika tõlgendus. Analüüs näitab dissonantse Jumala atribuutide, Jumala armastuse, Jumala esinemisvormide ja kannatuse vahel. Töö avab, kuidas iroonia ja must huumor paljastavad kurjuse probleemi sisemise absurdi, kannatuse kogemust arvesse võttes ning kriitiliselt teodiikesid hinnates. Iroonia ja must huumor töötavad kurjuse probleemi vastuolud läbi ning aitavad seeläbi mõtestada probleemi lahendamatust. Tulemused on kooskõlas nii antiteodiikede käsitlusega, mis rõhutavad kannatuse õigustamatust, kui ka jumaliku absurdi tunnistamise kontseptsiooniga.