Eesti pressifotograafide kogemused traagiliste sündmuste kajastamisel

Abstract

Välismaailma kajastamisel fotode abil on pikk ajalugu fotosid peetakse täpseimateks meediumiteks. Seetõttu leiavad fotod ka laialdast kajastust meedias uudiste juures nii üksikute piltidena kui galeriidena. Fotod annavad reaalse pildi sündmuskohast ja sellest, mis toimus. Sealjuures kannavad pressifotograafid kahte rolli – ajakirjaniku ja fotograafi. Seetõttu saab neid pidada ka ühiskonna valvekoerteks, olles esimene filter sündmuspaiga ja toimetuse vahel – fotograaf on toimetuse silmad. Pressifotograafid esindavad mitmeid erinevaid rolle, näiteks on nad kunstnikud, kes valgusega maalivad ja oma tõlgendust läbi foto esitlevad. Teisalt on nad toimetuse esindajad ja osa ajakirjanduspraktikast ehk justkui ajakirjanikud. Samas nähakse neid tihti kui ainult tehnilist tuge reporteritele, kes esitavad visuaalseid tõendeid. Selle kõige juures on nad ka lihtsalt inimesed, kes suures osas teevad otsuseid enda moraalse kompassi ja sisetunde järgi. Kuid pressifotograafide töös jäävad kõlama kaks põhilist rolli – fotograaf ja ajakirjanik ehk kokkuvõtvalt esimene väravavalvur sündmuse kajastamisel. Magistritöö eesmärk oli uurida Eesti pressifotograafide kogemusi traagiliste sündmuste kajastamisel – milline on tööprotsess, millised on kaalutluskohad ja kuidas mõjutab edasi- ja tagasiside pressifotograafide tööd. Selle uurimiseks viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud viie Eesti pressifotograafiga erinevatest väljaannetest. Tööst ilmnes, et fototoimetusi ei võeta võrdväärse partneriga. Samuti järeldus, et üheste reeglite puudumine traagiliste sündmuste kajastamisel mõjutab eelkõige pressifotograafide ja ajakirjanike tööd. Samas mõjutab see ka auditooriumit. Traagiliste sündmuste kajastamise olulisus on ideaalses maailmas ohutuse meelde tuletamine, kuid reaalsus näitab, et seda tehakse suuresti reklaamirahade tõttu. Peamised kaalutluskohad tulenevad pressifotograafi rolli identifitseerimises, vastutuse võtmises ja eetilisuses ehk kuidas ja milliseid pilte traagilistest sündmustest edasi anda. Pigem tahetakse võtta oma piltide eest vastutus ja nähakse seda nii, et vastutus juba on fotograafil sellest hetkest kui ta pilti teeb ja fotod toimetusele edastab. Mis puutub edasi- ja tagasisidesse, siis uuringust selgus, et edasisidet ei peetud nii oluliseks kui tagasisidet. Tagasiside puhul taheti kirjeldavat tagasisidet, millest oleks fotograafidel kasu. Lisaks üheste reeglite puudumisele puudub ka toimetuse tugi traagiliste sündmuste, eriti lähetuste kajastamisel. Uuringust selgus, et Eestis puudub koolides pressifotograafiat käsitlev õpe, mis annaks tulevastele pressifotograafidele hea põhja alla. Lisaks peeti oluliseks õpetada pressifotograafidele fototoimetamise oskust, mis aitaks fotograafidel paremini piltide seas esmase valiku teha.