Poliitiliste skandaalide tüübid ja nende lahendamise strateegiad Eestis aastatel 2011-2015
Date
2016
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, millist tüüpi olid 2011.-2015.
aastal ühe Riigikogu ametisoleku perioodil Eestis aset leidnud poliitskandaalid. Lisaks
tüüpide määratlusele oli oluline ka see, kuidas antud skandaale asjaosaliste poolt
lahendama asuti ehk siis milliseid üleelamis- ja lahendamisstrateegiad kasutati.
Samuti oli autori eesmärgiks saada teada, kas ja millised on enamlevinud skandaalitüüp
või –tüübid ning lahendamisstrateegia või –strateegiad. Oluline seejuures oli ka see, kas
kummagi puhul eksisteeris tüüpe, mida ei esinenud üldse. Viimaks soovis autor
vaadelda kas ja kuidas skandaalitüüp ja lahendamisstrateegia omavahel seotud on.
Valitud vahemikus toimus kolmteist suuremat poliitskandaali. Uurimise käigus valis
autor online-meedia abil valimisse suuremad asetleidnud skandaalid ning kirjeldas
seejärel nende põhiolemust: puhkemist, kulgemist ning asjaosaliste käitumist. Selle
põhjal sai määratleda skandaalitüübi ning ka lahendamisstrateegia.
Läbiviidud analüüsi põhjal võib väita, et selgelt joonistus välja populaarseim
skandaalitüüp, milleks oli finantsskandaal. Samuti leidus ka skandaalitüüp, mida ei
esinenud ühelgi korral – seksiskandaal. Lahendamisstrateegiatest esines valitud
ajavahemikul enim eitamist, sellega pea samaväärselt õigustamist.
Selged seosed skandaalitüübi ja lahendamisstrateegia puhul saab välja tuua vaid
võimuskandaalide puhul – asjaosalised kasutasid kõikidel kordadel eitamise taktikat.
Nii kõne- kui finantsskandaalide puhul ei joonistunud välja kindlat skandaali
lahendamise tüüpi.
Eesti poliitmaastik, võib öelda, on vaadeldud perioodi põhjal esiteks vägagi
finantspoliitiliste skaalide keskne. See omakorda annab märku majanduslike vahendite
kaalukast rollist meie poliitikas. Samuti seisab Eesti poliitkultuuris olulisel kohal
iseenda maine hoidmine ja hea nime kaitsmine - valdav osa kordadest kasutati
skandaalide puhkemisel just eitamis- ning õigustamisstrateegiat. Võib väita, et kinnitust
sai ka ajakirjanduse oluline koht poliitiliste skandaalide kajastamisel, veel enam nende
kujundamisel. Sellele annab tõestust fakt, et antud töö raames pandi skandaali tüüp ja
lahendamisstrateegia paika just ajakirjanduse vahendatud info põhjal.
Töö tulemused annavad kindlasti teatud kaardistuse esiteks ühest kindlast perioodist,
aga mõnes mõttes ka laiema pildi selle kohta, milline on Eesti poliitkeskkond
skandaalide vaatenurgast. Samas annab antud töö ka põhja, et teemat veelgi edasi
uurida. Et autori tehtud väidetele meie poliitilise kultuuri kohta kinnitust saada, võiks
antud teemat, võttes vaatluse alla ka teised Riigikogu tööperioodid ja sel ajal toimuvad
skandaalid, edasi uurida. Saadud tulemuste põhjalt saaks teha veelgi laiapõhjalisemaid
kokuvõtteid meie poliitilise kultuuri kohta, samas võrrelda ka erinevatel perioodidel
ametis olnud parlamendi koosseise seoses poliitiliste skandaalidega.