Piiratud teovõimega täiskasvanute eestkoste ja inimõigused kohaliku omavalitsuse ja juriidilisest isikust eestkostjate pilgu läbi

Abstract

Tuubel (2012) oma magistritöös jõudis järeldusele, et eestkostja, kehtiva praktika järgi peab lähtuma eestkostetava parimatest huvidest ka siis, kui otsused ei kattu eeskostetava omadega; süsteem on rahakeskne; õiguslik lähenemine ei toeta abistatud otsuse mudeli kasutamist ja probleemide lahendamine seotud isikute vahel on problemaatiline. Tuubel tegi järeldused lähtudes valla- või linnavalitsuse eestkoste teostajatest ja keskendus eeskoste seadmisele ning sellega seotud probleemidele. Käesolevas töös on lisaks kaasatud juriidilisest isikust eestkostja esindaja. Töös arutletakse eestkostega hetke olukorrast, seotud inimestest, tehtavatest tegevustest lähtuvalt valmisoleku üle muutusteks, mida eeldab rahvusvaheline puuetega inimeste õiguste regulatsioon. Selle kohaselt vajavad inimesed rohkem kaasamist ja võimalust teha ise otsuseid, vahel ka ebamõistlike. Inimõiguste seisukohalt on inimeseks olemine väärtus ning inimõigused on püsivad kogu eluea ning kehtivad enne seadusi. Puuetega inimestel on samasugused õigused nagu igal teiselgi. Täieliku teo- ja õigusvõime piiramisega võetakse inimeselt ära otsustusõigus oma elu ja ühiskonda puudutavates küsimustes. Oluline on teadvustada, kes otsutab. Lõplike otsuste tegija määrab ära kehtiva mudeli, kas asendatud otsuste või toetatud otsuste mudelid. Reaalsed tegevused, mis määravad eestkoste suhte, sõltuvad kohtus otsustatust ja edasi eestkostja esindajast. Eestkostja esindajad, enamasti sotiaaltöötajad, on reeglina tööga ülekoormatud ja tõlgendavad juhiseid võimalikult empiiriliselt, sest tulemused peavad olema aruannete jaoks mõõdetavad. Inimõigusi ei saa mõõta, mõõta saab raha, aega, jälgida kuupäevi, kohtumiste sagedust. Tegevuste kvaliteet sõltub sotsiaaltöötaja teadlikkusest, võimalustest, teadmistest ja oskustest.