Kehalise võimekuse ja kehalise aktiivsuse näitajad Tartu linna ja maakonna üheksanda klassi lastel ja nende vastavus tervisenormidele

Abstract

Eesmärk: Magistritöö eesmärk on analüüsida 15–16-aastaste õpilaste kehalist aktiivsust, kehalist võimekust ning treeningutes osalemise sagedust ja nende näitajate omavahelisi seoseid ning hinnata tulemuste vastavust tervisenormidele. Metoodika: Uuringus osales 60 vaatlusalust vanuses 15–16 aastat. Igapäevase liikumisaktiivsuse mõõtmiseks kandsid õpilased aktseleromeetreid. Kehalist võimekust hinnati standardiseeritud testidega. Kardiorespiratoorse võimekuse hindamiseks kasutati 20 meetri lõikude vastupidavusjooksu jooksu testi. Alajäsemete plahvatusliku lihasjõu hindamiseks kasutati paigalt kaugushüpet ning ülakeha maksimaalse isomeetrilise jõu hindamiseks käe dünamomeetrit. Liikumisaktiivsust hinnati ka eneseraporti küsimustiku alusel. Uuringus osalenud jaotati rühmadesse vastavalt treeningutes osalemise sagedusele. Tulemused: Uuringu tulemused näitasid, et poistel olid võrreldes tüdrukutega kõrgemad tulemused paigalt kaugushüppes, käe pigistusjõus ning kardiorespiratoorse võimekuse näitajates (p < 0,05). Samuti oli poistel kõrgem kehalise aktiivsuse tase. Treeningaktiivsuse rühmade võrdlemisel ilmnes, et suurema treeningaktiivsusega rühmades olid paremad kehalise võimekuse näitajad võrreldes madalama aktiivsusega rühmadega. Vähese treeningaktiivsusega ja mitteaktiivse rühma vahel olulisi erinevusi ei esinenud. Tervisenormide täitmise analüüs treeningaktiivsuse rühmade lõikes näitas, et suurema treeningaktiivsusega rühmades oli rohkem tervisenormidele vastavate näitajatega õpilasi, samas kui vähemaktiivsetes rühmades oli enam terviseriski kuuluvate näitajatega õpilasi. Kokkuvõte: Tulemused näitavad, et treeningul osalemise sagedus on seotud nii kehalise aktiivsuse kui ka kehalise võimekuse tasemega ning suurem treeningaktiivsus omakorda seostub paremate kehaliste näitajate ja tervisenormide täitmisega. Samas ei pruugi madal treeningkoormus olla piisav kehalise võimekuse arenguks, mis viitab vajadusele pöörata suuremat tähelepanu treeningute intensiivsusele ja igapäevase liikumise suurendamisele.