Muusikakoolide õpetajate uskumused turvalise õpikeskkonna kohta: analüüs ja sekkumisvõimalused

Abstract

Turvalise õpikeskkonna loomine ning väärkohtlemise märkamine ja ennetamine huvihariduses on enam tähelepanu koguv teema. Väärkohtlemise all peetakse silmas igasugust füüsilist, emotsionaalset ja seksuaalset kohtlemist ning hooletussejätmist, mis võib ohustada lapse tervist, arengut ja väärikust vastutuse, usalduse või võimusuhte kontekstis. Rahvusvaheliste uuringute andmetel on muusikahariduses väärkohtlemist kogenud ligi kaks kolmandikku õppijatest. Eestis ei ole probleemi levikut veel uuringuga kaardistatud, kuid olukorda süvendab kinnituskallutatusega seotud „asendamatu spetsialisti müüt“, mille tõttu kalduvad otsustajad andekate muusikute eetilisi puudujääke ignoreerima. Lisaks teeb muusikas väärkohtlemisest teatamise sotsiaalselt ja kognitiivselt keerulisemaks tõsiasi, et praegused õpetajad on sageli õppijate tulevased kolleegid. Kuna huviharidust loetakse võrdväärseks formaalharidusega, on oluline tagada selle läbipaistvus ja turvalisus. Käesoleva uurimistöö eesmärk on välja selgitada, millised muusikakoolide õpetajate uskumused toetavad või pärsivad turvalise õpikeskkonna loomist, et pakkuda sisendit andmepõhise teadusliku sekkumisprogrammi väljatöötamiseks. Uuring lähtub planeeritud käitumise teooriast, aidates mõista uskumuste, normide ja tajutud kontrolli mõju käitumisele. Uuringu sihtrühmaks on muusikakoolide õpetajad, kel on liidriroll ja kohustus kujundada igapäevane õpikeskkond turvaliseks. Andmekogumismeetodina kasutatti poolstruktureeritud fookusgrupi intervjuusid täisealiste õpetajatega. Kogutud andmed transkribeeriti kõnetuvastusteenuse abil ja neid analüüsiti kvalitatiivse temaatilise analüüsi meetodil ATLAS.ti tarkvara toel, mille tulemusena valmis süstematiseeritud probleemikaart muusikakoolide õpetajate uskumustega turvalise õpikeskkonna kohta. Uuringu tulemusena leiti 4 toetavat ja 7 pärssivat uskumust, mille järel valmis mudel, mis seletab kuidas muusikahariduse süsteemne surve realiseerub läbi õpetajate erinevate uskumuste kaheks võimalikuks teekonnaks. Tulemuse saavutamise kaks tegutsemisahelat, mis käivituvad õpetaja uskumusest lähtuvalt, on orienteeritud sooritusele või protsessile (joonis 1). Koostatud probleemikaardile toetudes tuvastab töö potentsiaalselt teostatavad ja mõjukad lahendused probleemse käitumise muutmiseks. Peamiste sekkumistena analüüsitakse klassiruumidele klaasuste paigaldamist ja raporteerimissüsteemi „turvaline muusika“ loomist. Lahenduste teostatavust hinnatakse finantsiliste piirangute, uskumuste ja valdkonnas valitsevate tihedate sotsiaalsete sidemete valguses. Lõpetuseks esitab töö mõju-uuringu visiooni, mis kirjeldab lahenduse teostatavuse ja tulemuslikkuse tuvastamiseks sobivat uurimisstrateegiat. Väljapakutud uuringus plaanitakse kasutada küsitlusi selgitamaks, kas õpilased ja õpetajad tunnevad end enne ja pärast klaaspaneelide paigaldamist turvalisemalt. Samuti seatakse eesmärgiks tuvastada, kas raporteerimissüsteemi rakendamine aitab reaalselt kaasa väärkohtlemisjuhtumite arvu vähenemisele.