Kesk- ja kõrgharidusega emade kogemused pärast lapsepuhkust tööturule naasmisel

Abstract

Kuna Eestis nähakse endiselt lastega koju jäämas rohkem naisi kui mehi ning seda ühiskonnas kinnitunud fenomeni toetab protsentuaalselt ka naiste osakaal vanemahüvitise saajate osas, siis lähtuvalt informatsioonist oli oluline uurida emade motiveeritust tööturule naasemisel ning välja selgitada tegurid, mis toetavad ja takistavad tööle naasmist. Teooria kohaselt ei tule tööturult eemal viibitud aeg karjäärile kasuks. Pikem eemalviibimine võib tähendada oskuste kadu ning võib seetõttu kahjustada ka naise konkurentsivõimelisust tööturul. Lisaks on see eelarvamuste allikaks tööandjatele ja kolleegidele, kelle suhtumine võib muutuda, kuna emades nähakse piiriületajaid ehk erinevate rollide vahel pendeldajaid. Võimalik, et töö- ja pereelu ühitamine osutub keeruliseks, kuna ühiskonnas kinnitunud soorollid omistavad endiselt naistele rohkem kohustusi kodutööde ning lastega tegelemisel. Kuigi isad võivad olla verbaalselt tööle naasemist toetavad, siis tegelikkuses ei pruugi nad mõistagi, milliseid muutuseid see pere jaoks toob. Lisaks kaaslaste muutunud arvamusele võivad ka emad ise sattuda enda tekitatud rollikonflikti, kuna tunnevad süümepiinu ühe rolli parema täitmise pärast, võrreldes teiste rollidega. Käesolevas bakalaureusetöös uurisin kesk- ja kõrgharidusega emade kogemusi tööle naasmisel. Lisaks milliseid tegureid tajuvad peale lapse sündi tööle naasnud emad toetavate ning takistavatena. Otsustusprotsessis, kus emad kaaluvad tööturule naasemise erinevaid variante, on mitmeid tegureid, mis emade käitumist mõjutada võivad. Läbi viidud uuringu tulemuste põhjal on olulisemateks teguriteks perekonna toetuse olemasolu, turvalise lastehoiu garanteeritus ning vanemahüvitise laekumine. Julgus tagasi tööturule minna sõltub paljuski loodud keskkonnast. Toetav tugivõrgustik ning teenused ja toetused, mis lubavad emal end sõltumatuna tunda, on hädavajalikud, et kasvaks emade tööhõive ka väikelaste kõrvalt.