Ранняя проза Н. Д. Хвощинской в литературном процессе 1850-х–1860-х гг.

Abstract

Käesolev uurimus käsitleb Hvostšinskaja varajast arenguetappi proosakirjanikuna ning asjaolusid, mis viisid tema loobumiseni luulest. Peamiselt olid nendeks 1850. aastate toimetamis- ja kriitikapraktikad, mis piirasid tema loomingulist vabadust ja mõjutasid tema teoste avalikku vastuvõttu. Proosasse suundudes hakkas ta kujundama uut tegelasetüüpi vene kirjanduses: provintslik „1850. aastate inimene” – passiivne vaatleja, kes on lõksus 1840. aastate idealismi ja 1860. aastate pragmaatilisuse vahel. Kaasaegsed kriitikud ei suutnud selle tegelaskuju kunstilist tähendust mõista, mis aitas kaasa Hvostšinskaja ebakindlale positsioonile kirjandusväljal.