„Asenduskodu ilu ja valu“ - ühe pere laste kogemused

Abstract

Minu töö eesmärk oli analüüsida kahe õe jutustatud narratiive. Üks olulisemaid järeldusi osalejate lugudest on inimsuhetele vähese tähelepanu pööramine. Osalejad on kasvanud mitmete täiskasvanute kasvatuste all, nii positiivsete kui ka negatiivsete suhete ühine joon oli kommunikatsioon ja usaldus. Olukorras, kus lapsed on eelneva traumakogemusega, on usaldusliku suhte väärtus oluliselt kõrgem. Isaga järjepidev ning stabiilne suhtlus oli positiivne mõjutegur osalejate hakkama saamisel perest eraldamisel ning hilisemal perioodil ehk bioloogiliste sidemete hoidmine on ääretult oluline. Osalejad andsid ka tagasisidet viimastel aastatel toimunud süsteemi muudatusele. Olles kasvanud mõlemas süsteemis – lastekodus ja perekodus, nägid osalejad pigem uuele süsteemile üleminekut olukorda raskendavana. Osalejatele isiklikult andis suurema turvaning peretunde rohkemate lastega koos olemine kui 6-lapseline perekodu. Kasvatajate väsimust uue töögraafiku järel märkasid osalejad samuti. Kõik me kogeme sündmusi erinevalt, lähtume enda vaadetest, tunnetest ning emotsioonidest. Eesmärk ei olnud ühtegi kasvatajat, asenduskodu või teisi isikuid kritiseerida, vaid anda tagasisidet, mida asenduskoduteenuse süsteemi arendajad saaksid kasutada ja silmas pidada. Leian, et antud loo keskmeks ei ole osalejate kannatused vaid vaprus ning osalejate enda analüüsioskus enda elusündmuste vaheliste seoste leidmisel.