Olemuslugude loomise protsess Õhtulehe näitel

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärk oli saada ülevaade, kuidas Õhtulehe ajakirjanikud ja fotograafid olemuslugusid loovad ning milliseid valikuid ja kuidas nad loomise erinevates etappides langetavad. Teoreetiliste ja empiiriliste lähtekohtade peatükis andsin ülevaate, olemusloo žanrilistest eripäradest, loo jutustamise võtetest, ajakirjanike loomeprotsessidest ja rutiinidest ning ajakirjanikke mõjutavatest teguritest. Bakalaureusetöö uuringu viisin läbi mittetõenäosusliku sihipärase valimi abil, kuhu kuulus üheksa inimest: kuus ajakirjanikku, kaks fotograafi ja Õhtulehe peatoimetaja. Uurimismeetodina kasutasin kvalitatiivset lähenemist, mille käigus viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud. Saadud andmeid analüüsisin kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Intervjuud kinnitasid olemusloo loomeprotsessi etappe: ettevalmistus, intervjueerimine/materjali kogumine, kirjutamine, vormistamine. Samuti avasid intervjuud lähemalt ajakirjanike ja fotograafide vahelist koostööd. Intervjuudest selgus, et ajakirjanike ja fotograafide koostöös on probleeme kommunikatsiooniga. Nimelt arvasid ajakirjanikud, et liigselt suunamata annavad nad fotograafidele võimaluse end vabalt väljendada, fotograafid tunnetasid seda aga kui ükskõiksust ja oskamatust visuaalselt mõelda. Edaspidi saaks fotograafide ja ajakirjanike omavahelist koostööd lähemalt uurida. Tehtud intervjuud kinnitasid ka teoreetilistes ja empiirilistes lähtekohtades esile kerkinud tähelepanekut, et olemuslugu on keeruline üheselt defineerida. Ajakirjanikud pidasid definitsiooni teadmisest ning selle järgimisest olulisemaks, et lugeja saaks artiklist elamuse ning loeks selle ka lõpuni. Intervjuudest selgus, et olemuslugude kirjutamisel mõjutavad ajakirjanikke peamiselt kaks faktorit: aeg ja oma peas toimuv. Need kaks on ka omavahel tihedalt seotud, sest aja puudumine võib tekitada pingeid, mis mõjutavad sisemaailmas toimuvat.