Dietrich Bonhoefferi kristoloogiast lähtuv ilmalik kristlus teoloogiliste vanglakirjade põhjal

Abstract

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli tõlgendada Bonhoefferi teoloogilisi vanglakirju ning neis esile tulevat kristoloogiat. Töö kirjutamisel lähtusin kahest uurimisküsimusest, milleks olid: kes on Kristus ilmalikus maailmas, religioonitu kristluse järgi ja kuidas peaks ilmaliku kristluse järgi maailmas elama? Bonhoefferi jaoks on kristlus sügavalt ilmalik ning tema „religioonitu kristluse“ aluseks on Kristuse inimesekssaamine. Maailmas, mis on „täisikka jõudnud“ peavad kristlased elama nagu Jumalat ei eksisteeriks. Kristlane ei saa olla religioosne, vaid peab jääma Jeesuse eeskujul siinpoolsele maailmale keskendunud inimeseks, sest Bonhoeffer väidab, et vaid nii saab Kristus „tõeliseks maailma Issandaks“. Bonhoeffer pidas vajalikuks kirjutada kristlikust usust nii, et selle pole võimalik religioosseid ega ideoloogilisi vorme võtta. Algkristlikku usu pühadust hoiab labastumise eest „salajane distsipliin“. Kuna inimene elab Jumalata maailmas, siis on vastutus tema enda peal. Sellega lükkab ta eemale ajaloolise ja religioosse „Jumal masinast“ idee, mille järgi täideti Jumalaga inimese puudujääkide lüngad. Vastutustundlik kristlane religioonijärgses maailmas ei peaks oma eetilistes otsustustes lähtuma mitte inimese loodud institutsioonidest, vaid esiteks Jumala kutsest ja teiseks kaasinimese jaoks elamisest.