Füsioterapeutiliste testide kasutamine patellofemoraalliigese valusündroomi ja patellaarse tendinopaatia diferentseerimisel 18–55-aastastel patsientidel

Abstract

Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, millised füsioterapeutilised testid (sh kliinilised ja instrumentaalsed meetodid) ning nende kombinatsioonid on koos patsientide antropomeetriliste, kehalise aktiivsuse ja valu anamneesi näitajatega kõige informatiivsemad patellofemoraalliigese valusündroomi (edaspidi PFVS) ja patellaarse tendinopaatia (edaspidi PT) diferentseerimisel. Metoodika: Uuringus osales 28 kehaliselt aktiivset eesmise põlvevaluga patsienti. Andmekogumine hõlmas subjektiivset anamneesi, kliinilisi teste (sh Q-nurk, palpatsioon) ning portatiivsete jõuanduritega teostatud isomeetrilisi ja dünaamilisi biomehaanilisi mõõtmisi. Andmete süvaanalüüsiks ja testide eristusvõime hindamiseks rakendati statistilisi meetodeid ning masinõppe algoritme (logistiline regressioon, otsustusmets). Tulemused: Rühmadevahelises analüüsis näitasid 33 tunnust suurt efekti suurust. Tugevaimaks eristajaks osutus kükkhüppe (ingl Squat Jump, edaspidi SJ) jõu arendamise kiirus (ingl Rate of Force Development, edaspidi RFD) 100–150 ms ajaaknas (d = −1,35, p = 0,002), kus PT-patsiendid arendasid jõudu ligi kaks korda kiiremini kui PFVS-patsiendid. PFVS rühma iseloomustas sümptomite hajusam iseloom, teravam jõukõvera kuju (kõrgem kurtosis), madalam katsetevaheline varieeruvus ja suurenenud Q-nurk. PT patsiente iseloomustas järjepidevalt kõrgem jõu genereerimine, suurem jõu arendamise kiirus (eriti 100–200 ms ajaaknas) ja kõrgem reaktiivne hüppevõimekus. Masinõppemudelis saavutas optimaalne kahe testi kombinatsioon (SJ + plantaarfleksioon (edaspidi PF)) ligikaudu 8 minutiga 92,9% diagnostilise täpsuse – ületades kuue testi täiskomplekti (89,3%, ~22 minutit). Kolme testi (põlve ekstensiooni 90°, m. vastus medialis obliquus’e (edaspidi VMO), dorsaalfleksiooni (edaspidi DF)) eemaldamine ei vähendanud, vaid pigem parandas klassifitseerimistäpsust. Lisaks ilmnes hierarhilisest mudelist, et patsientide asümptomaatilised („terved“) põlved on biomehaaniliselt sümptomaatiliste põlvedega eristamatult sarnased. Kokkuvõte: PFVS ja PT kliiniline eristamine nõuab objektiivse neuromuskulaarse funktsiooni hindamist. Uuringu tulemusena leitud optimeeritud testide kombinatsioon võimaldab igapäevapraktikas sündroome kiirelt ja täpselt eristada, toetades mehhanismipõhise taastusravi planeerimist.