Poliitilise enesetõhususe tegurid Ida- ja Lääne- Euroopa riikide põhjal

Abstract

Valimisaktiivsus on enamikes arenenud demokraatlikes riikides langemas, kuid ammendavaid põhjendusi sellele ei ole suudetud leida. Käesolev töö näitab, miks on valimisaktiivsuse languse põhjuseid oluline otsida just langevast poliitilise enesetõhususe tasemest. Töö eesmärgiks on sellest lähtuvalt uurida, millised faktorid enesetõhususe taset mõjutavad ning kas Ida- ja Lääne-Euroopa vahel esineb poliitilise enesetõhususe determinantides märkimisväärseid erinevusi. Varasemates uuringutes leitakse, et poliitilist enesetõhusust mõjutavad enim sotsiaalmajanduslikud aspektid, ent pakutakse välja, et põhjuseid võib edaspidi otsida ka poliitilistest faktoritest. Analüüsi käigus läbi viidud mitmeste regressioonanalüüside käigus selgub esiteks, et poliitilised faktorid nagu usaldus poliitikute vastu, rahulolu demokraatia toimimisega ja huvi poliitika vastu on poliitilise enesetõhususe tasemega tugevas seoses. Teiseks järeldub, et sotsiaalmajanduslikel faktoritel nagu majanduslik heaolu ja haridustase on poliitilise enesetõhususe tasemele teisejärguline mõju. Kolmandaks nähtub, et Ida- ja Lääne-Euroopa vahel märgilisi erinevusi ei ole, kuid seosed sõltumatute muutujate ja poliitilise enesetõhususe vahel on Ida-Euroopas süstemaatiliselt nõrgemad kui läänes. Uuringutulemustest võib järeldada, et poliitilise enesetõhususe taseme tõstmiseks ja seeläbi valimisaktiivsuse suurendamiseks on esmajärgus tarvilik uurida, kuidas suurendada indiviidide huvi, usaldust ja rahulolu poliitikaga seonduva suhtes.