Rahvusvaheliste organisatsioonide mõju Eestis UNESCO näitel

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida UNESCO normide ja väärtuste ülekandumist Eesti haridusmaastikule UNESCO ühendkoolide võrgustiku (ASPnet) näitel. Töö keskmes on küsimus, kuidas rahvusvahelised hariduslikud suunised jõuavad kohaliku tasandi praktikasse ning millised tegurid mõjutavad nende sisulist omaksvõttu koolides. Töö teoreetiline raamistik sünteesib rahvusvaheliste normide leviku ja poliitika ülekande teooriaid, tuginedes peamiselt Finnemore’i ja Sikkinki, Haasi ning Zimmermanni käsitlustele. Uurimismeetodina rakendati kvalitatiivset juhtumiuuringut, mille raames viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni esindajaga, võrgustiku elluviijatega (MTÜ Mondo ja Tartu Loodusmaja) ning üheksa kooli koordinaatoriga üle Eesti. Analüüsist selgus, et UNESCO ühendkoolide võrgustik Eestis toimib unikaalse delegeeritud juhtimismudeli alusel, kus vahendusorganisatsioonid tegutsevad kognitiivsete filtritena globaalsete suuniste ja koolide vahel. Uurimus tuvastas, et koolide liitumismotiivid varieeruvad institutsionaalsest legitimeerimisest („sildi-efekt“) kuni sisulise identiteedi ühtivuseni. Töö peamine tulemus viitab, et väärtusülekanne on Eesti koolides Finnemore’i mõistes alles „levikulaine“ faasis ning täielik internaliseerumine on veel saavutamata. Protsessi pärsivad institutsionaalne fragmentaarsus, koordinaatorite suur töökoormus ja süsteemse toetuse puudumine kooli juhtkondade tasandil, mis tekitab riski normide „lahti sidumiseks“ (decoupling), kus liikmelisus jääb vaid formaalseks. Töö lõpus esitatakse ettepanekud koordinaatori rolli institutsionaliseerimiseks ja võrgustiku sisese koostöö tõhustamiseks.