Atmosfääri CO2 Balti paleomulla moodustumisel Neoproterosoikumi lõpus
Date
2020
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Murenemiskoorikud kujunevad otseses kontaktis nende moodustumisaegse atmosfääriga, seega peegeldavad nad tekke aegseid kliima tingimusi (temperatuuri ja sademeid) ning atmosfääri koostist, aga ka hilisemaid tektoonilisi ja/või hüdrotermaalseid sündmusi. Neoproterosoikumile (~540-1000 Ma) on iseloomulik muutlik kliima, kus globaalsed jäätumised vaheldusid kasvuhoonekliima perioodidega, mil toimusid suured muutused süsinkuringes ning toimus hapniku sisalduse tõus tänapäevasele tasemele ning kõige tipuks ilmusid hulkraksed loomad. Kontinentaalses läbilõikes on antud periood markeeritud suure põiksusega (Great Unconformity), mis on leitav kõigilt tolleaegsetelt mandritelt. Kuigi Neoproterosoikumi hapniku kontsentratsioonide tõus on hästi teada, on palju suuremaks küsimärgiks CO2 sisaldused. CO2 kontsentratsioon mängib olulist rolli klimaatiliste tingimuste kujunemisel, eriti keskmistes temperatuurides, aga ka vihmavee pH kujunemises, mis omakorda mõjutavad oluliselt murenemise intensiivsust.
Balti paleomulla näol on tegemist hästi väljakujunenud lateriitset tüüpi murenemisprofiiliga, mille maksimaalne vanus on ca. 600 Ma ning minimaalne vanus on ligikaudu 550-560 Ma. See asub kristalse aluskorra ülemises osas ning selle paksus varieerub mõnest meetrist kuni mitmekümne meetrini (rikkevööndites isegi 150 meetrini).
Antud töö tulemused näitavad, et Neoproterosoikumi lõpu pCO2 sisaldused olid küll kõrgemad, võrreldes tänapäevase atmosfääriga, kuid jäävad 0.8 kuni 32 PAL piiresse. Nõnda suur erinevus tuleneb suure tõenäolisusega uuritud profiilide geoloogilisest säilivusest. Samas tuleb meeles pidada, et mõlema läbilõike (F97 ja F339) puhul on profiili ülemine osa suuresti kadunud puurimisel või kulutatud. Seega tuleks antud väärtustesse suhtuda kui miinimumhinnangutesse.
Description
Keywords
paleomuld, pCO2, paleoatmosfäär, murenemine