Mitme relatiivse asukoha eristamine: ansamblitaju paradoks

Abstract

Käesolev magistritöö uuris, miks ei järgi mitme relatiivse asukoha üheaegne töötlemine klassikalise ansamblitaju ennustust, mille kohaselt peaks täiendavate elementide lisamine tajutäpsust parandama. Psühhofüüsikalises eksperimendis hindasid kuus vaatlejat ühe või kahe täpi summaarset nihet ringi keskpunkti suhtes, kus varieeriti süstemaatiliselt ringide arvu, teise täpi informatiivsust ning tähelepanu suunamist järelosuti abil. Tulemused näitasid kolme originaalset leidu. Esiteks halvendas mitteinformatiivne lisaring märgatavalt eristustäpsust, viidates referentsraamide vastastikusele häirumisele. Teiseks ületas kahe identse nihkega täpi eristuslävi statistiliselt optimaalse summeerimise teoreetilise ennustuse, mida selgitas representatsioonide vaheline positiivne kovariatsioon (vastav korrelatsioon r = 0.28). Kolmandaks ilmnes tsentris paikneva täpi kontrastiefekt: tsentris paiknevat täppi tajuti süstemaatiliselt segaja nihkele vastassuunas (r = –0.24, p < .001). Järelosutiga tähelepanu suunamine parandas osaliselt sooritust, kuid ei taastanud eristustäpsust ühe objekti baastingimuse tasemele, viidates sellele, et vähemalt osa häirumisest ei ole tähelepanu abil kõrvaldatav. Tulemused viitavad, et relatiivne asukoht kujutab endast ansamblitaju erijuhtumit, kus referentsraamide konkurents kaalub üles statistilise summeerimise kasu.